FNAIS, IBOVAL, IMOCRqms, IVMAT, ... - mis need on ja kuidas neid lugeda ...

Oleme plaaninud sellel aastal jälle alustada kunstliku seemendusega. See on valdkond, millest ükski tõuloomi kasvatav talu naljalt mööda ei pääse. Paralleelselt korralduslike toimingute ja tehnilise valmisolekuga, käisime läbi ka info olemasoleva tõumaterjali (sperma) kohta, mis praegu Eestis saada. Proovime seda ka veel lisaks tellida, aga sellest ehk edaspidi.

Kuna meil oli ka endal vaja jälle kõik meelde tuletada, siis miks mitte teha seda antud  kirjatüki vormis ... efektiivsus karjade vahel ... ehk on see kellelegi abiks ja julgustuseks.

 Alljärgnev käib eelkõige Prantsusmaalt pärit limusiini pullide kohta (suures osas aga loomulikult ka teiste kontinentaaltõugude kohta, mis Prantsusmaal kasvatatavad ja mis samalaadset süsteemi kasutavad).

Mis on IBOVAL?

Geneetiliste näitajate hindamist lihatõugu loomadel Prantsumaa farmides väljendatakse indeksitega koondnimega IBOVAL. Ehk limusiinide puhul on tegu ligikaudu 250 000 lehma vastavate näitajate hindamisega iga-aastaselt. Testjaamades saadud indekseid väljendatakse eraldi farmis saadud indeksitest. Nagu kõik indeksid on ka need regulaarses muutuses – uusi andmeid tuleb ju järjest juurde.

Kes ometi tõlgiks?

Head ajaveebi lugejad

Ühe viimase uuendusena, oleme oma blogis aktiveerinud võimaluse anda meie kirjutistele tagasisidet. Lugusid postitades oleme lähtunud põhimõttest jagada teiega nii päevakajalisi sündmusi, omi kogemusi ja õppetunde, kui ka lihtsalt mõttemõlgutusi lihaveisekasvatuse teemal. Saamaks aga paremini aru, mis sellest kõigest ka blogi lugejatele enim huvi pakub, kutsume üles seda ka meile teada andma.. Kui leiate loo alt, "vastukaja" realt oma mõtetega haakuva valiku, vajutage julgelt tühjale ruudule. Täname kõiki, kes seda juba teinud ja edasipidigi teevad!

Juuniori pidupäev

Tänane hommik algas äärmiselt ärevalt. Olin just oma esimesi toimetusi askeldamas, kui kõrv haaras hommikusele laudatuurile tulnud pererahva juttu. Jälle olevat suur lihaveise kasvatajate konkurss lõppenud ja aasta parim lihaveisekasvataja selgunud. Oo-oot...kas ma tõesti kuulsin õigesti - Küüniniidu talu? Küünitasin aedikust välja niipalju kui andis ning kui kuulsin, et jutt käib tõepoolest minu sünnikodust, tikkus rõõmupisargi silma... Loomulikult tikkus ligi ka koduigatsus - küll nüüd tahaks kõigi olema vanade sõprade ja pruutidega koos seda toredat päeva tähistada! Ei teagi kuidas neil seal läheb - Siljal ja Sulevil..ja muidugi tüdrukutel oma kaasadega...? Ei tea kas nad vahel ikka minu peale ka veel mõtlevad? Ja huvitav-huvitav, kas minu esimesed järglased on ka juba õnnelikult ilmale tulnud?

Korraga ilmus nurga tagant naabripoiss Goldy reibas nägu ning tõi mu nostalgilisest mõtisklusest argiellu tagasi. Aga ega mul tegelikult siin uues kodus ka miskit häda pole. Inimesed keda igapäev siin laudas toimetamas näen, on igati toredad tegelased. Ja muidugi Goldy, tema on sõbralik ja vahva sell ning kuna meie eluase asub kohe lõpptiinete- ja poegimisaedikute lähedal, oleme isekeskis juba mõnelegi kenale näitsikule silma peale pannud. Talle meeldivad rohkem pruunid piigad, minu maitse on ikka selline heledakarvaline.

Nojah, ma saan ka aru, et minul on muidugi lihtsam, kuna kõik blondiinid on planeeritud suveks just minu karjamaale. Goldyl on lugu märksa keerulisem, sest konkurentsis tuleb olla vana kaardiväe, eesotsas tõupull Juveli endaga. Aga Goldy on noor ja tugev ning pole kahtlust, et ta saab hästi hakkama. Ja eks mulgi tule suvel mehetegusid teha, Tahan hoida Küüniniidu "lippu kõrgel" ja tõestada, et olen pärit Eesti parimate lihvaeisekasvatajate karjast.

Õhtu lihaveisekasvataja parima sõbraga

...  ...  ...

Lõpptiined lehmad üle vaadatud, võin jälle toas rahulikult arvuti taga päeva kirja panna ...

Lõuna ajal sai programmist tehtud tööleht kaalumiseks – igaks juhuks – järsku hilisem tulemuste laadimine Tru-Testi seadmest ei õnnestu. Mul ei ole küll pärast uue lihaveisekasvatajatele mõeldud koondprogrammi  „LIPRI“ käikuandmist PRIA poolt sellega pea mingit probleemi olnud, aga mine Sa hullu tea – hea kui paberil ka andmed olemas, seda enam, et igasuguseid töölehti on programmist lihtne trükkida.

  Jah, CattleMax-st loobumine oli alguses hirmutav, aga kui sain aru, kuidas enamik aastate jooksul kogutud andmeid on võimalik üsna lihtsalt uude programmi üle kanda, ei olnud sellest heast sõbrast lahtiütlemine enam nii raske.  Mis peaasi, kõik on ühes programmis ... või pagan seda teab, kuidas see üles on ehitatud, kuid kasvataja jaoks on see vaid üks programm. Tõenäoliselt tunnevad sama ka tõuraamatu ja jõudluskontrolli inimesed - üheskoos kasvatajatega välja töötatud kaasaegne koondlahendus, on ka neile suur samm edasi. 

Heina müük Matsalus on selleks hooajaks lõppenud!

Väikeses koguses on järel veel eelmise aasta heina - seda saab niisama!!!

Rullid asuvad platsile sisse sõites vasakul servas, kolmekordses, kõige kõrgemas aunas. Rulli kaal ca 250 kg.

Kuna meie enda traktorit enam seal ei ole, siis peab pealelaadimist igaüks ise korraldama. Üks võimalus on uurida laadimisteenuse võimalust kohalikult lihaveisekasvatajalt Kallelt tel 5177419.

Lisaks on palve kõigile, kes heina tuua soovivad - tehke seda külma ilmaga, sest põld on seniste vedude tõttu juba üsna palju kannatada saanud. Kindlasti jälgige ka kohaliku omavalitsuse poolt paigaldatud teekasutuse piirangumärke.

Jooksvat infot heinapaltsil pakutava kohta leiate blogi paremal serval asuvast lingilt "Heina müügiplats"

Limusiinikasvatajad vahetasid kogemusi

Eile käisime Järvamaal, Vahukülas, kus limusiiniklubi liikmeskond oli kogunenud kuulama ja vaatama Jüri Ilvese ettevõtte Caro Mahe tegemisi. Jüri rääkis haaravalt, kuidas ta oma puhtatõulist limusiinikarja välitingimustes peab ja milliseid väärtuslikke kogemusi viimane 11 aastat selles tegevusvaldkonnas on pakkunud.
Sõna sai ka Jüri hea koostööpartner Lauri, kellega koos sealsamas külas väikest lihatööstust majandatakse ning kust lisaks muule toodangule jõuab poe- ja laadalettidele tuntud ja tunnustatud vinnutatud veiseliha kaubamärk "Vinnukas".
Meie omalt poolt panustasime ettekandega "Arvud ja tulem lihaveisekarjas Karitsu Rantšo näitel", milles Jaanus tegi ülevaate meie peamistest suundusmustest andmete kogumisel ja töötlemisel, mis aitaks kaasa karja nii bioloogilise kui majandusliku efektiivuse saavutamisel.

Ristandite värvidemäng

Paar päeva tagasi poegis üks meie veel alles olevatest kahest mustast lehmast ning tõi ilmale samuti süsimusta värvi tüdrukvasika. Ema, KR Age, on sündinud meie enda karjas 10 aastat tagasi 75% Li (F2) lehma ja puhtatõulise blondepulli paaritusest. Seega on Age huvitav näide, kuidas blonde hele geen ei pruugi ristamise esimeses astmes üldse oma mõju avaldada.

KR Age eelmise suve lõpus Matsalu karjamaal

Age isa, blonde tõugu pull Ralf

Age on tubli ja kohusetundlik amm, olles tänaseks ilmale toonud 8 tervet vasikat ning temast endast alguse saanud värvidemäng pakub meile põnevust igal aastal.

Tibusid lugemas ...

Täna saime lõpeks tõmmata joone alla kahele olulisele protsessile:
1) eelmisel aastal sündinud vasikate võõrutus ehk siis tootmisaasta 2016 põhikarja toodang
2) tootmisaasta 2017 esimesele etapile - paaritustele ehk sel aastal oodatavatele vasikatele.

Mõlema puhul tuleb tõdeda, et kokkuvõttes olid tulemused head. Kui otsida selle põhjusi, siis suurim mõjutaja oli tõenäoliselt meie regioonis olnud head karjatamistingimused - rohtu oli piisavalt ja seda jätkus pikalt ka sügisel. Samuti kandis meie farmi "raudvara", tänaseks päevaks peamiselt toetavatele tegevustele pühendunud Leino ja Malle, kogu hooaja jooksul hoolt selle eest, et loomadel oleks ligipääs vajalikele mineraalainetele. Ja lõpeks ... ehk hakkab ka teadlikult läbi viidud selektsioon viimaks tulemusi andma ... igal juhul tahaks loota.

Aga kokkuvõtvalt tulemustest.

Bürokraatia ... kus on piir vajaliku ja kasutu vahel ...

Olgu kohe öeldud, et järgnev ei sisalda ühtegi etteheidet ei veterinaararstidele ega AS Vireenile, küll aga protsesside bürokraatlikule korraldusele EV-s.
Kaks võimalust mitmetest, kuidas loom farmist “lahkub”:

a)      Müüme looma lihakombinaati – antud juhul Eestis

b)      Loom hukkub ja korjust läheb kahjutustamisele;

Asjaajamise korraldus erinevatel juhtudel – võrdleme neid kahte:

a)      Registreerime looma saatmise kombinaati; paneme kaasa passi ja meie endi poolt vormistatud tapateatise; teostame toimingud andmebaasides

b)      Teavitame veterinaararsti; saame tema poolt tõendi VORM 5T***; vormistame saatelehe ja tellime korjuse transpordi AS VIREEN-st; teostame toimingud andmebaasides

*** - kui hukkub vana loom, tuleb arst proovi võtma;

 Pange need kaks paberit enda ette, mõelge nende saamiseks tehtavatele toimingutele; nende paberite funktsioonile ja vastutusele ühiskonna ees, mis peitub nende protsesside taga.
Nüüd mõelge kulutustele (aeg, “paberilipaka” transport korjuse juurde, tegemata jäänud tööd, otsekulud blanketile jms), mis te (ja ka vet-arst) nende tekitamiseks teete.
Ja lõpuks mõelge, kas see on mõistlik asjaajamine … kas need kaks protsessi on ühiskonn ootuste ja vajaduste võtmes  tasakaalus ...

Kaks erinevat protsessi veisekasvatuse võtmes - üks hukkunud looma teekond jäätmekäitlusse, teine looma teekond kõigi tarbijate toidulauale. Esimesel juhul peab riik vajalikuks otsest sekkumist koos spetsiifilise tõendi väljastamisega ning sellest tekkivate märkimisväärsete kuludega osapooltele; teisel juhul riik ei sekku, lisakulusid ei ole ja kogu vastutus lasub kasvatajal. Milline aga võiks olla ühiskonna huvi? Tavamõtlemine eeldab, et see huvi seisneb eelkõige tarbija ohutuse tagamises ehk meetmetes, mis väldiksid saastunud liha jõudmise tarbijani. Siin aga leidis riik aastaid tagasi, et kohaliku veterinaararsti sekkumine ei ole põhjendatud. Ja õigesti tegi. Tänapäeval ei saagi veterinaararst oma suure tegevuspiirkonna tõttu kuidagi vastutada selle eest, et loomadele ei ole manustatud aineid, mis tekitaksid liha realiseerimisele püsivaid või ajutisi piiranguid. See vastutus on kasvatajatel ja me ei ole kuulnud, et lihakombinaatidesse oleks jõudnud massiliselt saastunud liha. Järelikult oli see otsus, mis muutis meie tegevuse oluliselt lihtsamaks ja odavamaks, igati õigustatud. Miks aga ei suudeta loobuda osapooltele otseselt kaunis suurt kulu tekitavatest tõenditest VORM 5T? Mida sellega soovitakse saavutada?