Aasta otsad kokku

Aasta hakkab lõppema ja jõulud on ukse ees. Viimased paar nädalat oleme võtnud vabama graafikuga, tegeledes peamiselt loomade söötmise ja allapanuga. Lautades on rahulik, sest vanemate vasikate võõrutus on läbi ja suurem osa ammasid kogub hoogu uueks poegimiseks. See on tavaliselt ka hetk, mil kogu töötajaskond saab enne algavat poegimisterioodi pisut hinge tõmmata. Samuti hetk, mil aastale tagasi vaadata.

Loomad
Kokkuvõttes võib rahul olla. Kuigi poegimisperiood oli keeruline ning kandsime kaotusi nii mullikate poegimisel kui ka hilisema kõhuviiruse puhangu käigus, kujunes karjamaa periood loomade jaoks heaks. Ehkki hiline kevad sundis loomad ebatavaliselt pikaks ajaks lauta, tagas piisav ninaesine karjamaal head juurdekasvud. Positiivne oli, et kõik meie enam kui 400 karjamaale saadetud looma saabusid sealt elusate ja tervetena ning õnnekombel ei võtnud sügisel ka üksi kari ette "jalutuskäiku" väljaspoole oma karjatamissala. Samuti ei toonud seekordne suvi kaasa "üllatuspoegimisi" karjamaal.
Pullilaudas seevastu nii hästi ei läinud ning sealne "olelusvõitlus" viis Looja karja kaks pullikut.

Loomade sissetoomist lauta alustasime tänavu suhteliselt vara. Vihm, lumi, tuul ja vettinud karjamaad muutusid loomade jaoks kõike muud kui toredaks ning suvega saavutatud juurdekasvud hakkasid tasahaaval vähenema. Oktoobri lõpuks olid kõik kolitud oma talvekorteritesse.

Iga sada kilo, lisab mullikale ilu....veel mõni kuu ja algab paaritusperiood...

Peenemate preilide tagumiku fotosessiooni jälivad teraselt naaberaediku ammad...kuigi välimiku poolest on mõnede nooretga juba raske konkureerida, on kogenud prouadel seevastu ette näidata kena järelkasv vasikaid.

MÜÜGIS kaks puhtatõulist limusiinipulli!

Pakume müügiks kahte noort limusiinipoissi, kellel vanust pisut üle pooleteise aasta ning oleks valmis uues karjas mehetegusid tegema.

KR Jo isa on meie mullikapull Agaart´s Hoger ning seetõttu usume, et temagi sobiks hästi sarnase töö peale.

KR Juubel, meie tõupull Ryde Juveli esimene müüki minev järglane.

Rohkem pilte, põlvnemisandmed ja muud infot leiab meie MÜÜGIPLATSILT!

Meie oma kingitused

Elu elades ja äri ajades on ikka nii, et aeg-ajalt on vaja kaasteelistele ja koostöölistele midagi kinkida. Samuti on olnud juhuseid, kui meie farmi väisanud külalised soovinuks midagi meeneks kaasa osta.

Heljo Laeva käsitsi maalitud imelised tassid ja vaagnad
on lisaks kaunile välimusele ka masinpestavad.

Seega oleme hulk aastaid mõlgutanud mõtteid, kuidas leida kingitusi, mis oleks üheaegselt isikupärased, sümboolsed ja nägusad, ent samal ajal ka praktilised.

Viimaks oleme oma tee leidnud ning asunud koostööle maali- ja portselanikuntsnik Heljo Laevaga, kes on aidanud tassidele ja vaagnatele "kinnistuda" paljudel meie ilusatel loomadel.

Esimesed kingitused headele sõpradele, suured portselanvaagnad, viisime maikuus kahte Taani farmi, kust on pärit meie suurepärased tõupullid Ryde Juvel ja Aagaard´s Hoger ning kust oleme paljude aastate vältel hääd nõu ja tuge saanud.

Tänavune poegimisperiood on viimaks läbi saanud

16.jaanuaril alanud ning 7.septembril võiduka lõpu saanud poegimisperioodi võib lugeda üldiselt õnnestunuks. Kuigi, nagu enamikel loomakasvatajatel jagus meil selle sisse nii rõõmu kui kurbust, nii valusaid õppetunde kui rahulolu kordaminekute üle.

Paaritused ja tiinused

Eelmisel suvel paaritusse pandud 118 lehmast saabus tiinena tagasi 111 amma, ehk ca 94%. Mullikate puhul olid pullid saanud "täistabamuse" mis tähendast 30 tiinet mullikat 30-st (100%). Seega ootas poegmist kokku 141 looma. Esimene katsumine talvel andis tegelikult lehmade osas isegi parema tulemuse, kuid kevadine täiendav katsumine "tunnistas" 4 lehma siiski tühjadeks.

Aasta esimene poegija, mullikas KR Henna nautimas tiinena viimasid rõõme sügisesel karjamaal.

Eelmisel karjatamise perioodil hukkus üks trauma saanud lehm. Üks amm, Teresa, saabus Matsalust "suvelaagrist" tagasi nihestatud puusaliigesega, mis vaevu lasi loomal veokärule ronida. Meie suureks ehmatuseks osutus Teresa kontrollimisel tiineks ja nii ei jäänudki muud üle kui talle laudas väike aedik eraldada ning loota, et ta tiinuse õnnelikult lõpuni kannab. Kuidas Teresa lugu edasi kulges, sellest kirjutame ükskord pikemalt eraldi.

Abordid

Väga õnnelikult möödus viimane tiinusteperiood abortide osas ning selle võib julgelt kirjutada sarvede eemaldamise järjepideva protsessi arvele. Sarvede eemaldamine, eriti lehmadelt, on oluliselt vähendanud osade ammade senist dominantsust ning üldist pingefooni karjas. Omavahelised rüselused ei too reeglina kaasa tõsisemaid tagajärgi ning ka loomadega tegeleval personalil on palju lihtsam anda poegimis- ja veterinaarabi ning teha muid loomade liigutamisega seotud toiminguid.

7.septembril viimasena poeginud ning beebi tublisti "üle aja kandnud" KR Amanda vajas enam kui 60 kg vasika ilmaletulekuks kahe mehe abi. Tänulikkuse asemel said aitajad aga väga agressiivse  käitumise osaliseks.

Igaüks võib ise ette kujutada, kui palju keerulisem olnuks poegimisabi andmine kui Amanda olnuks sama hästi "relvastatud" kui mõni aasta tagasi, enne sarvede eemaldamist. Paraku ei päästa halva temperamendiga looma väljapraakimisest enam ka ilus nudi pea.

Loodame, et ka normid ja nõuded mahepõllumajanduses jõuavad ükskord selleni, et kõikide osapoolte poolt vajalikuks tunnistatav toiming - sarvede eemaldamine - oleks võimalik läbi viia ilma bürokraatliku loata Põllumajandusametist. Eriti oluline on see just tõugude puhul, kus nudi geneetika alles hakkab domineerima.

Piltjutustus: Uus tehnika - iga põllumehe unistus...

Sel sügisel saime töösse uue, kauaoodatud tahesõnniku laoturi. Mehed on elevil - loodetavasti kõik töötab nii nagu müügimehed reklaaminud on.

Karitsu Rantšo võõrustas suure konverentsi raames väliskülalisi

1.septembril ei toimunud tarkusepäev mitte ainult meie armsas Kaiu koolis vaid ka Karitsa karjamõisas ning ümbritsevatel karjamaadel.
Nimelt väisas meid päeva jooksul kokku üle 70 väliskülalise laiast maailmast, et näha kuidas Eestimaa liha- ja piimakarjade kasvatajad on elu ja tegemisi korraldavad.

Ringkäik Karitsa karjamaadel - vol 2

Meie koduõuele hästi nähtaval Oki karjamaal on juba teist suve järjest "sugu tegemas" limusiini tõupull Hoger. Kuna Hoger on kasutusel peamiselt kui "mullikapull", siis on karjamaa suuresti noorte, esimest korda paarituses olevate, lehmikute päralt. Karjamaa on värvikirev - seal on lisaks ristanditele ka puhtatõulisi "blondiine", sest esimesel paaritusel peame tõupuhtusest tähtsamaks tulevase ema tervist ning kerget poegimist.

Kokku on karjamaal 25 looma, kellest mullikatele lisaks ka neli amma ja neli vasikat. 

Teisel pool jõge asuval Ristimäe karjamaal naudib rammusat suverohtu meie blondekari.
25 looma hulgas on 12 lehma, 12 vasikat ja meie uus tõupull Juunior.

Ringkäik Karitsa karjamaadel - vol 1

Üldiselt on suvi olnud loomadele väga meelepärane ning vasikate juurdekasvud karjamaal on silmnähtavalt rõõmustavad. Rohumass vohab ning ka liigse palavusega pole karjad sel aastal kimpus olnud.
Kokku on Karitsa ümbruses meie loomadel karjatamisalana kasutada ligikaudu 200 ha maad, mille hulgas on nii tavalised püsikarjmaad kui ka poollooduslikud kooslused ning põllud, millelt vähemalt üks niide sööta varutud. Enamik karjamaid ongi nö dünaamilised, millelt suve esimesel poolel varutakse niide või kaks talvesööta, ning edasi saavad karjad võrsuval ädalal hea maitsta lasta.
Suurim kari, mille suuruseks on hetkel 73 looma, asub endise Kambi ja Pärt-Jaagu talu maadel. Karjas on 35 amma, 37 vasikat ning tõupull Juvel.

Pärt-Jaagu kari koosneb peamiselt puhtatõulistest limusiinidest. Keskel troonib tõupull Juvel. Ees paremal on limusiinipoiss KR Karri, kes pärast esimese nädala rasket haigust siiski hästi paranes ning ema hoolitsuse toel ilusaks pullikuks on sirgunud.

Pisut vähem on loomi Kaiu aleviku külje all oleval Suurfarmi karjamaal. See on ajalooliselt olnud "noorte tüdrukute" karjamaa, kes enne paaritusse minekut seal oma teismelisepõlve naudivad. Lisaks 53 mullikale, on karjamaal ka 8 amma ja 7 vasikat. Lehmade puhul on tegemist vanemate "prouadega", kes enam paaritusse ei lähe ning kes saavad "pullivabal karjamaal" rahulikult noortele daamidele ematarkusi õpetada.

Pildil mullikas KR Jooli, kes oli sündides ühest silmast pime. Kõrvaltvaadates ei tundu see asjaolu tema elutegevust segavat. Kas Jooli läbib ka meie karja täienduseks valitavate mullikate hindamise karmi kadalipu, selgub juba paari kuu pärast.

Üsna ajaloolise Karitsa küla südames, Kalda talu kõrval asuval väikesel karjamaal on 21 looma. Seal toimetab Soomest pärit "mullikapull" Jaguani, kelle kätte on usaldatud 10 mullika esimene paaritus. Lisaks on vajanud tema "mehelikku potentsiaali" veel 5 amma kes karjamaal oma esimesi vasikaid kasvatavad.

Esimest korda paarituses olev F4 mullikas KR Iluta. Tema tulevane vasikas on aga juba puhtatõuline limusiin.

Endise Salutaguse küla servas asuval Hiie karjamaal naudib suverõõme 13 looma. Lisaks tõupull KR Heroldile on karjas kuus amma koos vasikatega. Hiie karjamaa eripäraks näib olevat eriti heas tasakaalus taimekooslus, sest loomad lahkuvad sealt sügisel väga hes toitumuses.

Esiplaanil väike limusiinipull KR Kresse, taamal tõupull KR Herold.

Heinamüük Matsalus on alanud

KUULUTUS ON AEGUNUD!
Nii nagu ka varasematel aastatel, pakume müügiks kvaliteetset luhaheina, mis kogutud Lääne-Eesti rannikult Matsalu lahe karjamaadelt.


Täpsema info leiad meie müügiplatsilt: http://lihaveis.blogspot.com.ee/p/muua-heina.html

MÜÜA limusiini tõupull ESPADON - müüdud!

Prantsuse päritolu tõupull Espadon on staažikas ja kogenud ning meie karjas olnud pikalt. Kui Sul on väike ammekari, kes vajab "tugevat ja tõupuhast meest" vaata täpsemat infot meie MÜÜGIPLATSILT.

Kevad läks ja tuli suvi...

Mati nobedate näppude all on valmis
saanud uus karjaaed ning järjekordne
suvitusplats on loomade ootel

Kevadest on märkamatult saanud suvi - sama tuuline ja vihmane ning nappide soojakraadidega.

Ega loomi see suurt ei heiduta - ehk ongi just sellised ilmad neile meeltmööda. Pole liigset palavust ning viimaks massi kogunud rohumaadel on ninaesine endiselt hõrk ja mahlane.

Hooga käib ka söödavarumine. Mõistagi saab rääkida vaid silost ning seda kraami on kogutud kahe suure pätsi jagu; lisaks veel hulka rulle. Heinateoks vajalikku õhutemperatuuri pole kusagilt võtta ja seda ei luba ka lähim ilmaprognoos.

Poegimisperiood on peaaegu läbi ning elu Karitsa karjamaadel on täies hoos. Enamik maadest on saanud ka hooldusniitmist ning loomad tunnevad end rõõmsalt ja rahulolevalt. Kokku karjatame loomi sel aastal 11-l suuremal või väiksemal karjamaal. Suurim karjatusala on endiselt Matsalus, kuhu on suviseks mereluhtade hoolduseks "komndeeritud" 109 looma. Kus täpsemalt paiknevad, kui suured on ja milliste tõupullidega on "varustatud" meie karjatusgrupid, sellest juba järgmistes postitustes.

Olevil on käsil karjamaa hooldusniitmine. 

Kalev on avanud veokäru värava, et lasta
karjamaale meie viiendad kaksikud.

Neli paari kaksikuid

Kalina ja Karge paari tunni vanusena esimest annust
ternespiimamanustamas

Tänavune poegimisperiood on olnud meile rõõmustavalt kaksikute rohke. Sajakonna poegimise kohta on lehmad ilmale toonud neli paari kaksikuid.

Esimesed samasoolised lehmvasikad Karge ja Kalina sündisid 30.jaanuaril ning kaalusid kõigest 29 kg ja 27 kg. Täna on nad igati tragid ja elujõulised.
19.veebruaril sündinud samasoolistest lehmikutest aga üks suri ning sama juhtus 27.märts sündinud samasooliste pullvasikatega.

KR Junsu alias Holger astus üles Maamessi pullioksjonil

Eile, 21.aprillil toimus Maamessi raames lihaveiste show ja oksjon. Suurtes lihaveiseriikides vägagi populaarset showd ehk näitus-võistlust, korraldati Maamessi ürituste osana seekord juba kümnendat korda. Aastaid tagasi vaid üksikute farmerite initsiatiivina alustatud ettevõtmine, tõi seekord kokku ca 50 looma kõikidest Eestis enamkasvatatavates lihaveisetõugudest. Aga mis veelgi toredam - võistlusel üles astunud loomade tase oli kõrge ning seda kiitis ka suure kogemusega Taanist pärit hindaja Christian-Erik Boge, keda meil Eesti visiidi ajal oli suur rõõm oma majapidamises võõrustada. Christiani hinnangul võiksid näitusel osalenud parimad pullid vabalt osaleda sarnastel üritustel muudes riikides. Lehmikute osas nägi ta siiski veel arenguruumi.

Paaritushooaeg on alanud

Juunior on valvel - õiget hetke ei tohi maha magada...

Kevad kogub tuure ning aega arvutite taga kirjatükke teha on aina vähem. Suvel ehk pikema intervalliga, ent siiski jätkuvalt, püüame huvilisi oma enda ja loomade tegemistega ikka kursis hoida.

Ilus ilm ja pehme kõhualune - hõissa kevad!

Paar viimast nädalat on möödunud peamiselt paaritusgruppide planeerimise ja moodustamise tähe all. Mullikate paaritust sai sel hooajal alustatud pisut varem ning kui meie tublide mullikapullide Hogeri ja Jaguani töö kenasti "vilja kannab", loodame esimesi vasikaid näha juba jaanuari alguses. 

Lihaveiste käitlemise õppepäev jõudis ka Raplamaale

Targo õppeplokis olid tähtsal kohal köie
kasutamine ja sõlmende tegemine

Neljapäeval oli Kaiu kultuurimaja saali kogunenud päris hulga huvilisi, kuulama kuidas lihaveiste majandamisega paremini hakkama saada. Lektorid Targo Pikkmets ja Jaanus Vessart jagasid omi kogemusi kuidas loomi käidelda nii väikeses, kui suures lihaveisekarjas.

Kui Jaanus keskendus suuremate loomahulkade haldamisele läbi fikreerimispuuri ja erinevate aedikusüsteemide, siis Targo tutvustas käitlemislahendusi, kus tähtsal kohal on looma fikseerimine köie ja kergaia abil ning erinevate toimingute tegemine. Suurt tähelepanu pälvis ka Targo majapidamises asuva spetsiaalse kiletunneli tutvustus, mis on tellitud seitse aastat tagasi Inglismaalt ning majutab talveperioodil suurepäraselt kõik tema loomad.

Max av Oderup - sünnipäev ja esimesed pruudid

Tüdrukud on ootel. Max aga teab, et mehetegusid tühja
kõhuga ei tee...

Meie uus, Rootsist pärist tõupull Max on märkamatult saanud aastaseks. Tema eelmise perenaise Carina heakskiidul sai talle sünnipäevakingiks toodud kolm kena noort näitsikut Inope, Ille ja Ione.
Kuigi meil paarituse korraldamise kogemus nii noore pulli puhul on esmakordne, siis Carina hinnangul peaks paar pruuti Maxile igati jõukohane olema. Igal juhul lähevad tütarlapsed kindluse mõttes karjamaal ka teise pulli "huviorbiiti" - seega jääme põnevusega tulemusi ootama.

Õppeprotsess võib olla ka mänguline

Eile toimus Saaremaal Andres Kaldamäe Kalda - Sandri talus õppepäev lihaveiste käitlemisest. Lihaveiste Seltsi poolt korraldatud üritusel jagasid oma kogemusi Targo Pikkmets ja Jaanus Vessart - Targo kogemustest väikestes karjades, Jaanus suurtes karjades. Oli väga meeldiv, et õppepäeval oli rohkelt osavõtjaid üle Saaremaa.

Kuidas kasutada kogumisaedu, millist lisavarustust vajame, millised on sorteerimise, kaalumise ja muude toimetamiste võimalikud lahendused? Kuidas hinnata suures karjas loomade temperamenti või kuidas valmistada ja kasutada lihtsaid abivahendeid? Praktiliste kogemuste vahendamine tõi osalejate sõnul igale ühele vähemalt ühe uue mõtte, mida oma karjades rakendada.

Argipäev lasteaias

Poegimisperiood jätkub ning pisut vähem kui pooled lehmad on oma uute järglaste kasvatamisega juba tublisti ametis.

Poegimise järgselt liiguvad uued pered üksikboksidest uuesti suurematesse aedikutesse ning selle roteerumise lõpus moodustuvad ka uued paaritusgrupid

Esimesed 30 vanemat vasikat ühes emadega on koondatud ühte suuremasse aedikusse mille kõrvale on tehtud väiksem aedik ehk lasteaed, kuhu vasikad pisikese mulgu kaudu sisse ronivad ning mammadest sõltumatult oma "lasteasju" ajavad. Vaata nende tegemisi ka sellest videost

FNAIS, IBOVAL, IMOCRqms, IVMAT, ... - mis need on ja kuidas neid lugeda ...

Oleme plaaninud sellel aastal jälle alustada kunstliku seemendusega. See on valdkond, millest ükski tõuloomi kasvatav talu naljalt mööda ei pääse. Paralleelselt korralduslike toimingute ja tehnilise valmisolekuga, käisime läbi ka info olemasoleva tõumaterjali (sperma) kohta, mis praegu Eestis saada. Proovime seda ka veel lisaks tellida, aga sellest ehk edaspidi.

Kuna meil oli ka endal vaja jälle kõik meelde tuletada, siis miks mitte teha seda antud  kirjatüki vormis ... efektiivsus karjade vahel ... ehk on see kellelegi abiks ja julgustuseks.

 Alljärgnev käib eelkõige Prantsusmaalt pärit limusiini pullide kohta (suures osas aga loomulikult ka teiste kontinentaaltõugude kohta, mis Prantsusmaal kasvatatavad ja mis samalaadset süsteemi kasutavad).

Mis on IBOVAL?

Geneetiliste näitajate hindamist lihatõugu loomadel Prantsumaa farmides väljendatakse indeksitega koondnimega IBOVAL. Ehk limusiinide puhul on tegu ligikaudu 250 000 lehma vastavate näitajate hindamisega iga-aastaselt. Testjaamades saadud indekseid väljendatakse eraldi farmis saadud indeksitest. Nagu kõik indeksid on ka need regulaarses muutuses – uusi andmeid tuleb ju järjest juurde.

Kes ometi tõlgiks?

Head ajaveebi lugejad

Ühe viimase uuendusena, oleme oma blogis aktiveerinud võimaluse anda meie kirjutistele tagasisidet. Lugusid postitades oleme lähtunud põhimõttest jagada teiega nii päevakajalisi sündmusi, omi kogemusi ja õppetunde, kui ka lihtsalt mõttemõlgutusi lihaveisekasvatuse teemal. Saamaks aga paremini aru, mis sellest kõigest ka blogi lugejatele enim huvi pakub, kutsume üles seda ka meile teada andma.. Kui leiate loo alt, "vastukaja" realt oma mõtetega haakuva valiku, vajutage julgelt tühjale ruudule. Täname kõiki, kes seda juba teinud ja edasipidigi teevad!

Juuniori pidupäev

Tänane hommik algas äärmiselt ärevalt. Olin just oma esimesi toimetusi askeldamas, kui kõrv haaras hommikusele laudatuurile tulnud pererahva juttu. Jälle olevat suur lihaveise kasvatajate konkurss lõppenud ja aasta parim lihaveisekasvataja selgunud. Oo-oot...kas ma tõesti kuulsin õigesti - Küüniniidu talu? Küünitasin aedikust välja niipalju kui andis ning kui kuulsin, et jutt käib tõepoolest minu sünnikodust, tikkus rõõmupisargi silma... Loomulikult tikkus ligi ka koduigatsus - küll nüüd tahaks kõigi olema vanade sõprade ja pruutidega koos seda toredat päeva tähistada! Ei teagi kuidas neil seal läheb - Siljal ja Sulevil..ja muidugi tüdrukutel oma kaasadega...? Ei tea kas nad vahel ikka minu peale ka veel mõtlevad? Ja huvitav-huvitav, kas minu esimesed järglased on ka juba õnnelikult ilmale tulnud?

Korraga ilmus nurga tagant naabripoiss Goldy reibas nägu ning tõi mu nostalgilisest mõtisklusest argiellu tagasi. Aga ega mul tegelikult siin uues kodus ka miskit häda pole. Inimesed keda igapäev siin laudas toimetamas näen, on igati toredad tegelased. Ja muidugi Goldy, tema on sõbralik ja vahva sell ning kuna meie eluase asub kohe lõpptiinete- ja poegimisaedikute lähedal, oleme isekeskis juba mõnelegi kenale näitsikule silma peale pannud. Talle meeldivad rohkem pruunid piigad, minu maitse on ikka selline heledakarvaline.

Nojah, ma saan ka aru, et minul on muidugi lihtsam, kuna kõik blondiinid on planeeritud suveks just minu karjamaale. Goldyl on lugu märksa keerulisem, sest konkurentsis tuleb olla vana kaardiväe, eesotsas tõupull Juveli endaga. Aga Goldy on noor ja tugev ning pole kahtlust, et ta saab hästi hakkama. Ja eks mulgi tule suvel mehetegusid teha, Tahan hoida Küüniniidu "lippu kõrgel" ja tõestada, et olen pärit Eesti parimate lihvaeisekasvatajate karjast.

Õhtu lihaveisekasvataja parima sõbraga

...  ...  ...

Lõpptiined lehmad üle vaadatud, võin jälle toas rahulikult arvuti taga päeva kirja panna ...

Lõuna ajal sai programmist tehtud tööleht kaalumiseks – igaks juhuks – järsku hilisem tulemuste laadimine Tru-Testi seadmest ei õnnestu. Mul ei ole küll pärast uue lihaveisekasvatajatele mõeldud koondprogrammi  „LIPRI“ käikuandmist PRIA poolt sellega pea mingit probleemi olnud, aga mine Sa hullu tea – hea kui paberil ka andmed olemas, seda enam, et igasuguseid töölehti on programmist lihtne trükkida.

  Jah, CattleMax-st loobumine oli alguses hirmutav, aga kui sain aru, kuidas enamik aastate jooksul kogutud andmeid on võimalik üsna lihtsalt uude programmi üle kanda, ei olnud sellest heast sõbrast lahtiütlemine enam nii raske.  Mis peaasi, kõik on ühes programmis ... või pagan seda teab, kuidas see üles on ehitatud, kuid kasvataja jaoks on see vaid üks programm. Tõenäoliselt tunnevad sama ka tõuraamatu ja jõudluskontrolli inimesed - üheskoos kasvatajatega välja töötatud kaasaegne koondlahendus, on ka neile suur samm edasi. 

Heina müük Matsalus on selleks hooajaks lõppenud!

Väikeses koguses on järel veel eelmise aasta heina - seda saab niisama!!!

Rullid asuvad platsile sisse sõites vasakul servas, kolmekordses, kõige kõrgemas aunas. Rulli kaal ca 250 kg.

Kuna meie enda traktorit enam seal ei ole, siis peab pealelaadimist igaüks ise korraldama. Üks võimalus on uurida laadimisteenuse võimalust kohalikult lihaveisekasvatajalt Kallelt tel 5177419.

Lisaks on palve kõigile, kes heina tuua soovivad - tehke seda külma ilmaga, sest põld on seniste vedude tõttu juba üsna palju kannatada saanud. Kindlasti jälgige ka kohaliku omavalitsuse poolt paigaldatud teekasutuse piirangumärke.

Jooksvat infot heinapaltsil pakutava kohta leiate blogi paremal serval asuvast lingilt "Heina müügiplats"

Limusiinikasvatajad vahetasid kogemusi

Eile käisime Järvamaal, Vahukülas, kus limusiiniklubi liikmeskond oli kogunenud kuulama ja vaatama Jüri Ilvese ettevõtte Caro Mahe tegemisi. Jüri rääkis haaravalt, kuidas ta oma puhtatõulist limusiinikarja välitingimustes peab ja milliseid väärtuslikke kogemusi viimane 11 aastat selles tegevusvaldkonnas on pakkunud.
Sõna sai ka Jüri hea koostööpartner Lauri, kellega koos sealsamas külas väikest lihatööstust majandatakse ning kust lisaks muule toodangule jõuab poe- ja laadalettidele tuntud ja tunnustatud vinnutatud veiseliha kaubamärk "Vinnukas".
Meie omalt poolt panustasime ettekandega "Arvud ja tulem lihaveisekarjas Karitsu Rantšo näitel", milles Jaanus tegi ülevaate meie peamistest suundusmustest andmete kogumisel ja töötlemisel, mis aitaks kaasa karja nii bioloogilise kui majandusliku efektiivuse saavutamisel.

Ristandite värvidemäng

Paar päeva tagasi poegis üks meie veel alles olevatest kahest mustast lehmast ning tõi ilmale samuti süsimusta värvi tüdrukvasika. Ema, KR Age, on sündinud meie enda karjas 10 aastat tagasi 75% Li (F2) lehma ja puhtatõulise blondepulli paaritusest. Seega on Age huvitav näide, kuidas blonde hele geen ei pruugi ristamise esimeses astmes üldse oma mõju avaldada.

KR Age eelmise suve lõpus Matsalu karjamaal

Age isa, blonde tõugu pull Ralf

Age on tubli ja kohusetundlik amm, olles tänaseks ilmale toonud 8 tervet vasikat ning temast endast alguse saanud värvidemäng pakub meile põnevust igal aastal.

Tibusid lugemas ...

Täna saime lõpeks tõmmata joone alla kahele olulisele protsessile:
1) eelmisel aastal sündinud vasikate võõrutus ehk siis tootmisaasta 2016 põhikarja toodang
2) tootmisaasta 2017 esimesele etapile - paaritustele ehk sel aastal oodatavatele vasikatele.

Mõlema puhul tuleb tõdeda, et kokkuvõttes olid tulemused head. Kui otsida selle põhjusi, siis suurim mõjutaja oli tõenäoliselt meie regioonis olnud head karjatamistingimused - rohtu oli piisavalt ja seda jätkus pikalt ka sügisel. Samuti kandis meie farmi "raudvara", tänaseks päevaks peamiselt toetavatele tegevustele pühendunud Leino ja Malle, kogu hooaja jooksul hoolt selle eest, et loomadel oleks ligipääs vajalikele mineraalainetele. Ja lõpeks ... ehk hakkab ka teadlikult läbi viidud selektsioon viimaks tulemusi andma ... igal juhul tahaks loota.

Aga kokkuvõtvalt tulemustest.

Bürokraatia ... kus on piir vajaliku ja kasutu vahel ...

Olgu kohe öeldud, et järgnev ei sisalda ühtegi etteheidet ei veterinaararstidele ega AS Vireenile, küll aga protsesside bürokraatlikule korraldusele EV-s.
Kaks võimalust mitmetest, kuidas loom farmist “lahkub”:

a)      Müüme looma lihakombinaati – antud juhul Eestis

b)      Loom hukkub ja korjust läheb kahjutustamisele;

Asjaajamise korraldus erinevatel juhtudel – võrdleme neid kahte:

a)      Registreerime looma saatmise kombinaati; paneme kaasa passi ja meie endi poolt vormistatud tapateatise; teostame toimingud andmebaasides

b)      Teavitame veterinaararsti; saame tema poolt tõendi VORM 5T***; vormistame saatelehe ja tellime korjuse transpordi AS VIREEN-st; teostame toimingud andmebaasides

*** - kui hukkub vana loom, tuleb arst proovi võtma;

 Pange need kaks paberit enda ette, mõelge nende saamiseks tehtavatele toimingutele; nende paberite funktsioonile ja vastutusele ühiskonna ees, mis peitub nende protsesside taga.
Nüüd mõelge kulutustele (aeg, “paberilipaka” transport korjuse juurde, tegemata jäänud tööd, otsekulud blanketile jms), mis te (ja ka vet-arst) nende tekitamiseks teete.
Ja lõpuks mõelge, kas see on mõistlik asjaajamine … kas need kaks protsessi on ühiskonn ootuste ja vajaduste võtmes  tasakaalus ...

Kaks erinevat protsessi veisekasvatuse võtmes - üks hukkunud looma teekond jäätmekäitlusse, teine looma teekond kõigi tarbijate toidulauale. Esimesel juhul peab riik vajalikuks otsest sekkumist koos spetsiifilise tõendi väljastamisega ning sellest tekkivate märkimisväärsete kuludega osapooltele; teisel juhul riik ei sekku, lisakulusid ei ole ja kogu vastutus lasub kasvatajal. Milline aga võiks olla ühiskonna huvi? Tavamõtlemine eeldab, et see huvi seisneb eelkõige tarbija ohutuse tagamises ehk meetmetes, mis väldiksid saastunud liha jõudmise tarbijani. Siin aga leidis riik aastaid tagasi, et kohaliku veterinaararsti sekkumine ei ole põhjendatud. Ja õigesti tegi. Tänapäeval ei saagi veterinaararst oma suure tegevuspiirkonna tõttu kuidagi vastutada selle eest, et loomadele ei ole manustatud aineid, mis tekitaksid liha realiseerimisele püsivaid või ajutisi piiranguid. See vastutus on kasvatajatel ja me ei ole kuulnud, et lihakombinaatidesse oleks jõudnud massiliselt saastunud liha. Järelikult oli see otsus, mis muutis meie tegevuse oluliselt lihtsamaks ja odavamaks, igati õigustatud. Miks aga ei suudeta loobuda osapooltele otseselt kaunis suurt kulu tekitavatest tõenditest VORM 5T? Mida sellega soovitakse saavutada?

Mis oleks elu väärt ilma CattleMax-ta ...

Nägime täna Mariliisi päringut FB-s lihaveisekasvatuse alase tarkvara osas. Ehk peaksime veidi rääkima sellest, mida meie kasutame. Järgnev ei ole mingil juhul reklaam konkreetsele tootele või firmale, aga kui keegi saab sellest indu ka enda jaoks paremaid lahendusi otsida ... siis on vaev asja ette läinud.

Pea 12 aastat tagasi oli esimene kord kui tegime tutvust USAst pärit tarkvaraga CattleMax. Alustasime personaalse arvutisse laetava programmina, mis tänaseks on loomulikult läinud üle web-versioonile koos lisaformaadiga nutiseadmetele. Tol ajal olid farmis kasutusel veel lehma kaardid - päris tore on neid takkajärgi pead vangutades nüüd käes hoida.

Eestis karjakasvatajatele pakutavad võimalused oma andmete tulemuslikuks haldamiseks ei tundunud meile tol hetkel piisavad ... ja ei ole seda ka täna. Aga kui tahad Eestis karja kasvatada ja tõuloomi ka võimalusel müüa, siis tuleb PRIA ja JKK andmebaase täita. Häda on ainult selles, et need on oma ülesehituselt vastavate organisatsioonide kesksed ja kasvatajale palju abi ei paku ... eriti kui karjad on suured. Seega on meie igapäevane põhitööriist just CattleMax.

Mida me sellega siis juurde saame? Ehk oleks seda mõistlik tutvustada ekraanipiltide kaudu.

Pilt 1: Programmi avaekraan

"Vasikasadu" ja esimesed kaksikud

Tänane hommik algas kibekiirelt ning kõigil meie töömeestel olid käed ja jalad tööd - et mitte öelda loomi - täis. Lisaks ühele, eelmisel õhtul sündinud, ent seni eraldamata jäänud perekonnale oli juurde tulnud veel kuus uut titte, nende seas ka esimesed kaksikud.

Kuidas meie tubli töötajatepere Jaanus, Mati ja Kalev nendega esimesi toimetusi tegid, saad vaadata järgnevast videost.

Nagu õpikus - umbes paaritunnised vasikad saamas oma esimest, üliväärtuslikku kogust ternespiima.
Küll siis jõuab kuivada, puhata ja mängida....

Vastu hommikut ilmavalgust näinud vasikapreilid olid üsna võrdses konditsioonis, kaaludes üks 29 kg ja teine 27 kg. Aega kaotamata asuti krapsakalt ja üksmeelselt ühist söögilauda "ründama" ning nendele ponnistustele saab kaasa elada järgneva video vahendusel.

Esimene raske nädal

Viimase nädala kokkuvõtteks saab öelda vaid üht - pole kerge olnud. Ei meil ega loomadel.
Ette kardetud mullikate poegimine on kulgenud üle ootuste valusalt ning tänase seisuga on meil kaotusi nii vasikate kui ammede osas. Esimest korda oleme raskelt tunda saanud  mida tähendab tõuaretuses pulli aretusväärtuste hindamisel näitaja "tütarde poegimiskergus". Üle poolte mullikatest (16) on poeginud ja probleemid käivad ainult ühe pulli tütreid mööda, kelle poegimised (isegi väikeste vasikate juures) on niivõrd vaevalised, et isegi niiöelda "õpiku järgi" antud poegimisabist ei olnud abi.
Üks poegimine lõppes lisaks emaka väljalangemisega. Saime selle arsti abiga küll tagasi, kuid pea kohe järgnes tromb ja ...
Teiste mullikate poegimine samadest paarituspullidest on olnud probleemitu, isegi abistada pole kedagi vaja olnud. See  kinnitab veelgi probleemi olemust ja päritolu. Peame seda mullikate poegimisperioodi lõppedes veel täiendavalt analüüsima - kuidas selliseid vigu edaspidi vältida ja mida teha nende selle pulli järglastega, kes oma tööga siiski hakkama said. Lootsime neist mullikatest palju, sest selle pulli isa tütred on jällegi osutunud väga headeks ammadeks. Õnneks ei ole nimetatud pullil oma "jälge" järgnevatel põlvkondadel ... ta on juba karjast väljas.

Jah, kindlasti on kõigil karjakasvatajatel päevi, mis teevad meele mõruks ning raske on uut energiat ja motivatsiooni leida. Meil on juba aastaid tavaks hoida lauda seinal tahvlit arvudega, kust poegimiste statistiline seis oleks pidevalt nähtav. See aitab fokuseerida pingutusi ning hoida pidevalt silme ees, mis on lähimate kuude suurim ja tähtsam eesmärk - elusad ja terved loomad. Ja nii me läheme päev korraga, loom korraga ... proovides võtta muresid kui õppetunde ning leida jõudu positiivsetest arengutest.

Esimene asendusema

Eilne hommik meie poegimislaudas algas üsna keeruliselt. Lõpptiinete aedikust leiti kaks äsjasündinud vasikat, kelle emasid polnud pea 50 looma seast esimese hooga lihtne tuvastada. Hoolsal vaatlemisel oli põhjust emaks saamisel "kahtlustada" kahte mullikat - üks närviline "kui kurat" teine flegmaatiline "kui kivi" - aga kes on kelle laps, oli selliste äärmuslike iseloomuomaduste taustal hämaras laudas väga raske kindlaks teha.

Värsked mullikas-ammad limusiin Hedi ja simmentali ristand Heie ei teinud seega olukorda meile põrmugi lihtsaks ning nii saigi esimese hooga kokku pandud valed emad ja vasikad. Hedi ei ilmutanud tema juurde pandud  lapse suhtes mingit huvi, vaid hakkas kohe silo mugima. Hullem oli Heiega - tema eraldamine lõpptiinete karjast tegi niigi närvilise noore ema aga sedavõrd pööraseks, et vasikaga väikesesse aedikusse sulgemine oleks vastsündinu jaoks äärepealt fataalse lõpu saanud - ta ei suutnud  millelegi muule keskenduda kui põgenemisele. Paks põhukiht päästis aga hullemast. Kiiresti vasika juurest ära võetud lehm hüppas üle kõrge aedikuserva lõpptiinete karja juurde tagasi - rahunemist aga ei tulnudki.

Selleks ajaks oli Hedi juures olnud väike vasikas ära kuivama hakanud ning paranenud valgustuse toel - oh imet - ilmus nähtavale simmentali tõule viitav valge laiguke vasika otsaesisel. Kuigi nüüd oli selgunud, kes on kelle laps, ei muutnud see tõsiasja, et üks ema ei suuda vähegi arvestataval moel oma uutele kohustustele keskenduda. Meie karjas on ema ja vasika poegimisjärgne eraldamine normiks - see võimaldab lihtsustada kõikvõimalikke toiminguid ja harjutab uusi ilmakodanikke inimesega paremini suhtlema, mis omakorda on äärmiselt kasulik tema edaspidisel käitlemisel.
Jätsime Heie rahunema ja keskendusime Hedile. Kuna poegimist näitavad välised tunnused olid minimaalsed, sai igaks juhuks poegimise fakt ka füüsilisel katsumisel kontrollitud - tulemus: on poeginud. Kui siis tema enda, hirmunud ja haiget saanud vasikas lõpeks juurde toodi, kõlas sellelt "kivinäoga" uuelt ammalt tunnustav-tuttav inin ... justkui öeldes ... "no võttis teil rumalatel see arusaamine ikka aega ..."
Kõik eelnev viis mõttele, et Hedi võiks olla "päästja" ka teisele väikesele tüdrukule ... kui mitte rohkem, siis vähemalt esmase ternespiima võtmes ... ja näe imet - ei mingit muret ... kui kaks siis kaks

Vasikad eile lõunal, pärast esimest söömaaega. Õnneks ei olnud haiget saanud vasika (ees paremal) vigastused tõsised ning väike annus vitamiine ja valuvaigisti tõstis loomakese taas kiiresti jalule.

"Esimesed viljad" valmis

Eile hommikul nägi ilmavalgust meie esimene vasikas ning täna hommikul oli põhjust rõõmu tunda järgmise üle. Esimesena sündnud pullike, kes kaalus 37 kg sai nimeks KA-PO ning teine tüdrukvasikas KAI-UU kaalus 41 kg. Mõlema isa on meie tubli mullikapull Hoger. Kuna postituse tegemise hetkeks oli juba sündinud ka kolmas vasikas, on hea tõdeda, et juba paarituse esimesed päevad eelmise aasta aprilli alguses, on läinud asja ette...

Et esimesed poegijad olid mullikad, siis muretsesime pisut nende emainstinkti ja võimekuse pärast oma esmasündinuga toime tulla. Õnneks on värseked mammad Henna ja Hermeliin võtnud asja rahulikult ning esimesed toimetused vasikate hoolduses on kenasti ära tehtud.

Selline pilt on iga karjakasvataja puhas rõõm - väikesel pole olnud mahti veel kuivadagi, kui töö piimavabriku kallal on juba käima läinud. Peale mõningast abi, teab Ka-po, mis tervisele hea on - just see esimene soe ja toitev ternespiim...

Väike Kai-uu oma emaga väsitavast tööst puhkamas - kõht täis ja küljealune puhas. 

Jälle uus mees majas!

Täna jõudis meie karja uus akviteeni heleda tõupull. Meie väike blondekari vajas hädasti uut pulli. Küüniniidu talu Juunior on loomulikult pärit Eestist ja igati harmooniline loom ning mis peaasi - hästi sõbralik, nii nagu Küüniniidu perenaine Siljagi. Pull on lihakas, blondelikult pika kerega, korralike jalgade ja tugeva esiosaga.
Väikeseks veaks on ehk liialt langev laudjas - mida me mäesuusatajatena klassifitseerime peaaegu "punaseks nõlvaks" :) Igal juhul loodame, et Juunior toob meie aretuses hetkel domineerivad saksa liinid - liiga kõrged ja rasked lehmad -  jälle "maa peale tagasi".

Juuniori tutvumist uute ammadega ja sarmikat põsemusi saad vaadata siit.

Tegelikult on sarnase nimekujuga pull olnud meie karjas ka varem. Suur simmentali tõupull Junior toimetas Karitsa karjamaaldel aastatel 2009-2013. Tal oli kokku 63 järglast, kellest 10 on tänagi veel meie karja liikmed.

Junior - simmentali tõugu pull Kalmer Visnapuu talust

 Soovitame ka teistele, kes siiani oma kõik pullid kaugetelt maadelt toonud - vaadake Eestis rohkem ringi, te üllatute kui häid loomi võib ka meilt juba leida.

Loomade nimeloomest

Nimi on üks ütlemata tähtis asi. Me ei kujutaks ette igapäevaelu suhtlemist ja kommunikatsiooni, kui meil ei oleks võimalik nimetada – enamikke elusolendeid, eluta asju ja esemeid. Nimed, nimetused, mõisted, terminoloogia on see, mis elunähtused meile selgeks ja mõistetavaks teeb ning neile kokkuleppelised tähedused annab. Nii luuakse tulevikku ja kirjutatakse ajalugu.

Eeltoodud põhimõte kehtib ka karjapidamise puhul. Karjas on loomad ja ka neid tuleb kuidagi kokkuleppeliselt nimetada. Riik on siinkohal oma panuse andnud, korraldades põllumajandusloomade registrit. Selle nõuded näevad ette loomade identifitseerimist kümnekohalise numbrikombinatsiooni abil, mis on küll ametlik ja turvaline, ent looma igapäevase käitluse seisukohalt raskesti hoomatav - eriti neile, kel numbrimälu kesine. Samas ei keela keegi loomi täiendavalt nimedega sidumast ning JKK andmebaasis LIISU on neid soovi korral ka võimalik registreerida.

Nimedega kõrvamärgid on juba uute tüdrukute ootel

Karitsu Rantšo alustas loomadele nimede panemist kümme aastat tagasi, saades selleks inspiratsiooni Soomest, Metsa-Paavola talust. Sealt võeti kasutusele põhimõte, et sama aastakäigu vasikad algavad sama tähega ning nime ees on tähed KR, mis tähistavad lühendit Karitsu Rantšost (M-P võrdub Metsa-Paavola).

Ehkki esimestel aastatel ei olnud nimepanemine alati järjepidev, omavad tänase seisuga kõik, alates 2007 meie farmis sündinud ja kasvanud loomad nime, ning need on kantud nii meie enda karjahalduse tarkvarasse CattleMax kui ka Liisu andmebaasi.

Kuidas me nimesid valime? Kui nende arv on väike, pole nimeotsing suur probleem. Ligikaudu 140 vasika ja võõrtähega algava nime korral, võib protsess kujuneda aga üsna keeruliseks. Kui tihtilugu tekitab küsimusi ka see, kas kasutada inimeste nimesid või mitte, siis meie oleme otsustanud kasutada väga eripalgelisi nimekujusid: inimeste- ja kohanimed, kaubabrändid aga ka paljud teised, lihtsalt ilusa kokkukõlaga sõnad, millel eesti tavakeeles otsene tähendus isegi puudub.

Aasta 2017 annab meile ette „K“ tähe ning pikk nimekiri nimevalikutest on juba valmis. Sel aastal proovime esimest korda nime ka veekindla markeriga kõrvamärgile kirjutada (ribakoodi peale) ja vaadata, kas see praktikas end ka õigustab.

Esimene „tüdrukvasikas“ saab endale nime KAI-UU, ning see on seotud pärimusega, mille kohaselt meie lähim alevik Kaiu omale kunagi nime sai. Kuidas otsida Kai nimelist tüdrukut paksust laanest: ikka Kai-uu, Kai-uu ... . Esimene "poissvasikas" saab aga nime KA-PO - see on selline omapärase kõlaga silpühend, mille tähendust eesti kirjakeeles me veel ei ole kohanud ...