Juuniori pidupäev

Tänane hommik algas äärmiselt ärevalt. Olin just oma esimesi toimetusi askeldamas, kui kõrv haaras hommikusele laudatuurile tulnud pererahva juttu. Jälle olevat suur lihaveise kasvatajate konkurss lõppenud ja aasta parim lihaveisekasvataja selgunud. Oo-oot...kas ma tõesti kuulsin õigesti - Küüniniidu talu? Küünitasin aedikust välja niipalju kui andis ning kui kuulsin, et jutt käib tõepoolest minu sünnikodust, tikkus rõõmupisargi silma... Loomulikult tikkus ligi ka koduigatsus - küll nüüd tahaks kõigi olema vanade sõprade ja pruutidega koos seda toredat päeva tähistada! Ei teagi kuidas neil seal läheb - Siljal ja Sulevil..ja muidugi tüdrukutel oma kaasadega...? Ei tea kas nad vahel ikka minu peale ka veel mõtlevad? Ja huvitav-huvitav, kas minu esimesed järglased on ka juba õnnelikult ilmale tulnud?

Korraga ilmus nurga tagant naabripoiss Goldy reibas nägu ning tõi mu nostalgilisest mõtisklusest argiellu tagasi. Aga ega mul tegelikult siin uues kodus ka miskit häda pole. Inimesed keda igapäev siin laudas toimetamas näen, on igati toredad tegelased. Ja muidugi Goldy, tema on sõbralik ja vahva sell ning kuna meie eluase asub kohe lõpptiinete- ja poegimisaedikute lähedal, oleme isekeskis juba mõnelegi kenale näitsikule silma peale pannud. Talle meeldivad rohkem pruunid piigad, minu maitse on ikka selline heledakarvaline.

Nojah, ma saan ka aru, et minul on muidugi lihtsam, kuna kõik blondiinid on planeeritud suveks just minu karjamaale. Goldyl on lugu märksa keerulisem, sest konkurentsis tuleb olla vana kaardiväe, eesotsas tõupull Juveli endaga. Aga Goldy on noor ja tugev ning pole kahtlust, et ta saab hästi hakkama. Ja eks mulgi tule suvel mehetegusid teha, Tahan hoida Küüniniidu "lippu kõrgel" ja tõestada, et olen pärit Eesti parimate lihvaeisekasvatajate karjast.