Pöörane jaanuar tõi vasikate rekordi

Kui 1.jaanuaril oma esimese vasika vastu võtsime, valmistusime eelkõige mullikate poegmiseks ning sellega kaasnevateks murekohtadeks. Eelmise aasta kurb kogemus esmaspoegijatega oli valusalt meeles - kui ühe pulli tütardel tõsised poegimisraskused tekkisid. Seega võtsime suuna väga intensiivsele kaameravalvele ning olime kõrgendatud valmisolekus vajadusel poegimisprotsessi sekkuda.

Mullikast sai amm. KR Idyl ja tema 35 kg väike tütar Lika.

Esimene tõdemus, millega esmaspoegijad meid üllatasid, olid väga väikeste sünnikaaludega vasikad. Meie väikeste järglaste poolest tundud mullikapull Hogeri 12 esimese vasika keskmine kaal oli 36 kg, mis jääb tema järglaste üldisest keskmisest 5 kg madalamaks. Väikesed sünnikaalud selgitavad ka asjaolu, et detsembri alguse läbi viidud tiinuse kontrollis katsuti mullikate tiinused mitme kuu jagu väiksemaks, kui need tegelikult olid.

Ühest küljest tähendas väike sünnikaal küll kergeid poegimisi, ent seda rohkem oli meil muret sellega, kas vasikad pärast sündi õigeaegselt ja probleemitult lootekotist välja saavad.

 Liigsete riskide maandamiseks sai "kotirebimist" tehtud üsna mitmel korra, jäämata ootama, kas pisikesel vasikal on piisavalt jõudu või noorel emal tarkust olukord ise ära lahendada.

"Sinine esmaspäev"

22. jaanuaril ennelõunal alustasid üheagselt poegimist blonde ristand KR Hermeliin ja puhtatõuline limusiinilehm KR Gerbera. Kui kaamerast vaadeldes oli selge, et Hermeliini poegimine ei edene vajaliku kiirusega, fikeeriti loom aedikusse ning selgus, et vasikas on emaüsas tagumine ots ees. Suure vaevaga saadi 57 kg kaalunud pullipoiss kätte ent jõudu enda elu eest võidelda jätkus vastsündinul vaid järgmise koidikuni.

Et parimal võimalikul moel vasikas kätte saada, on tööle rakendatud iga vaba kätepaar.

Hommikune kurb hetk - eelmise päeva kollektiivne pingutus on luhtunud...

Uskumatul kombel maadles samal ajal täpselt samasuguse probleemiga ka ammlehm Gerbera. Kuna tema vasikal olid ka jalad kõhu all kinni, sai ka see lugu ootuspäraselt kurva lõpu. See päev oli suhteliselt hästi alanud poegimisperioodi esimene tõsine tagasilöök.

Esimene kasupere

Igal aastal lapsendame me nö kasuperesse üsna mitmeid vasikaid. Kaheks peamiseks põhjuseks enamasti lehma raske poegimine või halb iseloom. Ka sel aastal ei lasknud esimese kasupere lugu end kaua oodata.
23.jaanuari öine kaameravaatlus tõi eelmise päeva rusuvate sündmuste taustal jälle natuke rõõmsamat tunnet - meie uute noorte tõupullide Maxi ja Goldy esimesed vasikad olid õnnelikult ilmale tulnud ning värskete ammade KR Inope ja KR Herma käitumine igati lootustandev.

Väike Maxina koos ema Inopega. Hetk kus kõik näib veel hästi...

Hommikune kaalumisprotseduur. Goldy vasikad on äratuntavalt tumedakarvalised.

Kahjuks sundis Inope meid kohe hommikul seda hinnangut muutma, sest koos vasikaga oma privaataedikusse eraldatuna muutus ta vasika suhtes aina agressiivsemaks ning väike tüdruk sai süüa vaid ema fikseerimisel. Järgmisel päeval proovisime väikese Maxina (ametliku nimega KR Lessa) kokku panna lapse kaotanud Gerberaga ning õnnekombel sujus see ootamatult hästi.

Jaanus abistab väikest Maxini söömisel. Ilma ema fikseerimata poleks vasikal lootustki söögilaua juurde saada...

Esimene kasupere on sündinud...

Imeline laupäev

Kuigi anname endale aru, et poegimisperiood on täis ootamatusi, tahab ka elu väljaspool lauta elamist ja majapidamine korraldamist. Et lasime hoovis maha võtta hulga suuri vanu puid, sai korraldatud oksakoristuse talgu, mille käigus tähistasime ka oma vainima lapse sünnipäeva.
Küll aga ei osanud me ette näha, et lehmad laudas samal ajal talgukorras poegimise ette võtavad. Ja kui me siis õhtul oma viiendalt laudaskäigult viimaks koju jõudsime oli külalised ise laua katnud ja sööma asunud. Ja peoks oli põhjust - meil oli ette näidata kuus elusat ja tervet vasikat, kelle hulgas kaks paari kaksikuid.

Väike Laki on õnneseen. Ema Gallium valis aedikus poegimiseks koha üsna söödakäigu kõrval. Samal ajal ette pandud söödarinne tekitas samas paigas korraliku tammumise ja rüselemise. Seega tuli vasika turvalisuse huvides ta kiiresti aediku teise serva teisaldada.

Selle päeva esimesed kaksikud on poegimisaedikust välja tõstetud ning ootavad ema juurde saamist

Teine paar kaksikuid nädal aega hiljem "lasteaias". Üks ema ja teine isa nägu? Vasikad näevad nii erinevad välja, et kui poleks oma silmaga nende sündimist näinud, ei oskaks kuidagi sellist seost oletada.

"Vasikavahetus"

30.jaanuari hommikul lauta minnes ootas meid ees paras segadus. Lõpptiinete aedikus ukerdas neli vasikat, kellest vaid üks, väike simmentali ristand pullike, oli tänu oma valgele "tutimütsile" ema Haidiga hõlpsalt seostatav. Teisena eraldasime veel ühe paari, Soomest pärit amma M.-P. Epävarma ja 45 kg tüdrukvasika, keda lauta tulles tema juures söömas nägime.
Siis aga hämmeldus kasvas, sest parima tahtmise juures leidsime vaid ühe lehma, Hiisu, kellel poegimistunnused selgelt näha olid. Nii ei jäänud muud üle kui järeldada, et tegemist on taaskord kaksikutega. Panime ka Hiisu koos oma kahe 35 kg tüdrukuga eraldi aedikusse ning kuna keegi protesti ei avaldanud, hingasime kergendatult.

Taaskord osutus kergendus aga enneaegseks. Vaadates järgnevate tundide jooksul üle valvekaamera öised salvestused, sai selgeks, et kaksikud on hoopiski Soome lehma omad. Kas nüüd on vasikad täienisti vahetuses või kasvatab Epävarma siiski ühte oma bioloogilistest lastest - seda selgitab lähiajal geneetiline ekspertiis.

Haiba lugu

Kui kõigi nende pööraste päevade jooksul tundus, et enam hullemaks minna ei saa, siis kuu viimane päev pani kõik meie oskused, kogemused ja hingejõu jällegi tõsisele proovile. Juba pea nädala ootasime väliste tunnuste põhjal poegima oma puhtatõulist blonde amma Haibat. 31.jaanuaril hommikul poegimis alguse tunnused süvenesid ning lõuna ajal hakkas loom kergelt väitama. Kuna väitamine tugevamaks ei läinud, siis jäime ootama loomulikku arengut.

Haiba käitumine oli siiski tähelepanu püüdev ja ärevust tekitav. Kas ja mis täpselt valesti on, ei suutnud me oleada.

Õhtu eel lehm lõpetas väitamise ning asus sööma ja mäletsema. Kahtlused aga jäid õhku ning lehma fikeerimisel ja vasika asendi katsumisel "jäi näppu" neli sõra otsa. Järjekordsed kaksikud olid otsustanud hakata välja tulema ühekorraga. Kuna poegimine oli seiskunud ja abistada tuli kiirelt, ei õnnestunud vasikaid ilma vigastuteta kätte saada. Kõvasti sai traumeeritud ka lehm, kelle tervise pärast me alguses tõsiselt mures olime. 

Õde-venda toibumas raskest katsumusest.

Elusalt kätte saadud 35 kg tüdruku ja 45 kg poissvasika eest püüdsime hoolt kanda nii hästi kui oskasime, ent öösel kell 3 uuesti lauta minnes, oli väike tüdruk siirdunud taevastele karjamaadele. Järgmiseks hommikuks oli Haiba piisavalt kosunud, et püsti seista ja vasikale süüa anda. Tänaseks on lehm pealtnäha täiesti taastunud. Kas aga teda enam paaritada tohiks, loodame tulevikus vetarstilt kuulda.

Poolteist tundi on jäänud jaanuarikuu lõppemiseni. Vaatamata ühele abordile, ühe vasika surmale ja kahele surnultsünnile oli meil sellel hetkel 42 poegmist ja 42 elusat vasikat.