Preilide paraad

Viimasel nädalal oleme palju aega pühendanud 2015.a sündinud lehmikute (meie mullikad poegivad pealt 30 elukuud) andmete kogumisele ja korrastamisele. Oleme juba aastaid kasutanud karjahaldustarkvara CattleMax, mis annab suurepäraseid võimalusi loomade algandmete kogumiseks, talletamiseks ja hilisemaks analüüsiks. Aasta-aastalt on ka järjest kindlamini juurdunud teadmine, et "täna kogumata ja talletamata andmed, on homme huupi tehtud otsused" ... seda eelkõige just aretuse võtmes.

Mullikakari nautimas teismeliseiga oma avaral karjamaal septembrikuu alguses.

Karja üldise arenguga sünkroonis, eriti hetkest, kus põhikarja üldarv enam ei suurene, läheb selektsiooniprotsess  aasta-aastalt järjest keerulisemaks. Kõik me tahame valida parimaid loomi oma põhikarja täienduseks ning olla kindlad, et loomad, keda aretusloomadena müüa soovime, on kindlasti ka seda väärt. Meie põhimõte on olnud ikka - ära müü teadlikkult kehva looma! Varjatud vigade eest pole kahjuks siiski kaitstud ei ükski ostja ega müüja...

Kui varasematel aastatel on meie mõistes heade loomade osakaal olnud väiksem mitte nii heade loomade osakaalust ja otsuste tegemine sellest sõltuvalt ehk lihtsakoelisem, siis viimasel ajal on see muutunud ning tänavu püüdsime juba juurutada süsteemsemat metoodikat, mis arvestaks rohkem erinevaid näitajaid. Metoodika otsimisel lähtusime peamiselt sellest, et see kujuneks optimaalseks tööriistaks selektsiooniks kulutatud aja ning selle tulemuse usaldusväärsuse suhtes. Eestis on aretusväärtuse tsentraalne ja süsteemne hindamine veel algusjärgus ning põhjalikult uuritud välismaiste seemenduspullide kasutamine väga väike. Seega ei jää kasvatajatel, kes soovivad aretuses kiiremini edasi liikuda, muud üle kui lisaks Jõudluskontrolli poolt pakutavale, leida enda karja baasil täiendav süsteemne lähenemine selektsiooni läbiviimiseks.

Siinjuures mõistame neid karjakasvataid, kel laudas selektsiooniks kümmekond mullikat ja kes meie ponnistuste peale kulme kergitavad ... aga uskuge - suure hulga loomade puhul on mingi, olgu või väga lihtsakoeline, süsteem möödapääsmatu.

Metoodika alused

Kokku osales 2015.a valimis 65 mullikat, kellest 34 oli limusiinid (Li + F4), 5 puhtatõulist blondet ja 26 erinevat ristandit. Vanus 16-22 kuud; keskmine eluskaal 540 kg.
Ühtlustamaks analüüsitavate andmete hulka, indekseerisime kõik algandmed arvudega 1-5. Seda tegime põhimõttel, 1 on kõige parem/soovitavam ja 5 kõige nõrgem/ebasoovitavam tulemus.

Sellise lähenemise valisime eelkõige põhjusel, et hindame loomade temperamenti juba varasemalt karjahaldustarkvaras pakutavate hinnetega 1-5 ning see võimaldab meil temperamendi hindamise tulemused ilma täiendava indekseerimiseta kasutusele võtta (vt temperamendi hindamine).

Loomade andmed, mida analüüsi käigus kogusime ja vaatlesime, olid järgmised: mullika kaal selektsiooni ajal ning sellest tulenev kaal elupäeva kohta (WDA - weight daily average); võõrutuskaal elupäeva kohta (Adj WW - adjusted weaning weight); temperament, välimiku näitajad laudjas, jalad ja karkass. Lisaks indekseerisime mullikate emade järglaste keskmist võõrutuskaalu elupäeva kohta ning keskmise poegimisvahemiku (ACI - average calving interval). Mullikate isa andmetest pidasime oluliseks nende tütarde järglaste keskmist Adj WW-d, mille arvutasime põhikarjas olevate lehmade andmete alusel (ei indekseerinud, kuna täiskasvanud tütreid on meie põhikarjas vaid osadel vanematel tõupullidel). Keda huvitab meie "metoodikakatsetus" põhjalikumalt, saab seda lugeda siit.

Kokkuvõttes koosneb iga looma numbriline lõpptulemus kaheksast „hindest“, mille summa sai jääda vahemikku 8-40 (mida väiksem number, seda parem).

Kõige suuremaks väljakutseks selles protsessis kujunes oodatult välimiku hindamine, sest pikk ja metoodiline praktika meil selles vallas puudub. Teadmine, et laudja nurk, pikkus ja muud näitajad; karkassi üldised suhtelised mõõdud ja jalgade olukord, on otseses seoses põhikarjalooma majandusnäitajatega tulevikus, on meil aga kindlalt olemas - jääb üle vaid harjutada.
Selektsiooniprotsessis saime selge kinnituse, et eelmisel aastal alustatud temperamendi süsteemne hindamine, on tänaseks kujunenud üsna usaldusväärseks toiminguks ning samad hinded "jäid reeglina pidama" ka loomade mitmel järjestikkusel vaatlusel.

Palju arutlesime oma "metoodikaidu" kujundades selle üle, millist kaalu üks või teine näitaja koguhindes kannab ning kuidas on omavahel võrreldavad jõudluse ja välimiku näitajad. Tõenäoliselt hakkavad seda siiski kõige enam näitama aeg ja reaalne elu, kui karja täienduseks jäetud loomade käekäiku edasi jälgime. Kindlalt sai siiski otsustatud, et viletsa temperamendiga loomadel meie karja (ja ka müügiplatsile) asja ei ole, olgu nad kuitahes hea kaalu ja nägusa moega. Seda filosoofiat on oma karjas pikalt praktiseerinud ka Rootsi üks parimaid limusiinikasvatajaid Carina Hansson, kelle karjast kuu aega tagasi meie farmi toodud väike pull Max on tõepoolest üks haruldaselt sõbralik loom.

Limusiinid

Limusiinide selektsioonikategoorias troonisid preilid Isopina ja Illu (isa Rubens Li), kellede puhul said määravaks nende ühtlaselt head tulemused kõigis vaadeldavates kategooriates Samas tekitas välimiku vaatlusel pisut muret nende laudjas, mille laius poegimiskerguse tagamiseks võiks olla veidi suurem. Sama tendentsi täheldasime ka Rubensi teistel tütardel ning see sunnib meid juba algaval poegimisperioodil erilise tähelepanuga jälgima esimesi esmaspoegijaid.

Kolmanda tulemuse võitles välja Espadoni tütar Ignor. Ühtlasi täheldasime Espadoni tütarde juures huvitavat asjaolu, et nende võõrutuskaalu numbrites on tulemused pigem tagasihoidlikud ning järglaste areng saab õige hoo sisse alles pärast võõrutust. 

KR Isopina (pildil) emal M-P Daevool on olnud kuus vasikat ning keskmine poegimisintervall 361 päeva

KR Illu, tänavu septembris Kaiu külje all, spetsiaalselt preilidele mõeldud karjamaal

Ristandid ja blonded

Tootmiskarja tulemusi vaatates tuleb tõdeda, et hinnete üldpilt on pisut parem kui limusiinidel. See annab tunnistust, et ristandite selektsioonis on juba mõnda aega olnud võimalik teha jõulisemaid ja radikaalsemaid valikuid kui puhtatõuliste karjas. See omakorda kinnitab reeglit, et kui soovid samal ajal karja suurendada ja selle omadusi parendada oled ikka oma valikute pantvang - jättes sisse näiteks mitte niiväga hea temperamendi või jõudlusnäitajatega, aga siiski 100% veresusega loomad.

Ristandite esikolmikus olid kaks limusiini ja blonde ristandit Irka (isa Rubens Li) ja Ilistra (isa Rasmus Ba), kusjuures viimane neist on väga huvitava aretusloo ja ebatavalise väljanägemisega preilna - temast räägime ehk tulevikus eraldi loos. 

KR Irja isa on puhtatõuline limusiinipull ning ema blonde ja limusiini ristand. Üldiselt on lehmik pärinud palju limusiini tõuomadusi ning tema kuulumine ristandite hulka paistab välja eelkõige dokumentidest.

Blondede hindamisel olid tulemused küll üsna ühtlased, aga mitte nii head kui eelmistel gruppidel ning see eeldab edasist mõttetööd, kas ja kui palju täiesti erinevat tõugu samadel alustel hinnata saab. Kõige raskem oli hinnata välimikku, eriti laudjat, sest erinevalt lumusiinidest, on nad märksa vähem ümarate vormidega ning paratamatult kippus võrdluspilt pidevalt limusiinide kasuks kalduma. Parimaks osutus Rasmuse (Ba) tütar Ines, kelle näitajad olid siiski täiesti võrreldavad parimate limusiinide ja ristanditega. 

Aasta ja nelja kuune puhasttõugu blonde lehmik KR Inga psütaitas 715 kg selle aastakäigu preilide kaalurekordi. Kahjuks ei taga see talle kohta meie karjas - vilets temperamet on ohuks loomadega tegelejatele ning mõjutab halvasti kogu karja kollektiivset närvikava.

Tõe kriteerium on praktika ja eks elu näitab, milliseks meie selektsiooni tulemused pikemas perspektiivis kujunevad. Igal juhul on otsused tehtud ning lisaks oma karja täiendamisele leidsime ka päris mitu müügilooma, kellest võiks saada karja täiendust ka teistele huvilistele.