Piltjutustus: loomade elu läbi kaamerasilma

 Eelmine poegimisperiood algas meie jaoks raskelt ning eriti problemaatiliseks kujunes see mullikate mõistes. See sai viimaseks tõukeks, et viia ellu ammune unistus valvekaameratest.
Varsti pea aasta töötanud kaamerasüsteemist on meil palju abi olnud. Ja seda ka viimastel nädalatel, mil mullikate poegimise lõpufaas on juba mitmel korral mõningast järeleaitamist vajanud.  Ja mitte tavapäraselt liiga suurte vaid just väga väikeste vasikate osas, kel lootekotist väljapääsemine ema vähese kogemuse või halva juhuse tõttu ei pruugi õigeaegselt õnnestuda.

Iseenesest on loomade jälgimine kaameraga äärmiselt põnev ning erinevad salvestusfunktsioonid võimaldavad nende elu ja tegemisi suhteliselt vähese vaevaga taasesitada.

Kaameravalvesüsteemi loomisel soovitame kindlasti järgida järgmist põhimõtet:
kaamerate arv, paiknemine, tehnilised omadused ei tohiks olla sellisel tasemel, et annavad kasvatajatele ainult aimu toimuvast - võimekus peab olema piisav, et saada täpselt aru, mis toimub. See kehtib eelkõige osas, mis puudutab poegimiste jälgimist.

Järgnevast pildiseeriast saab näha ja lugeda, millist infot me kaamera abil kogume, kuidas seda kasutame ning mil moel see meie kõigi elu lihtsamaks ja paremaks teeb.

Selline on tavapärane vaade ühte lõpptiinete aedikusse. Kui päeva- ja elektrivalgust väheks jääb, lülitab süsteem automaatselt sisse infrapuna valguse. Pilt on sel ajal must-valge aga kvaliteedilt isegi parem kui hämaras valgusega nähtav värvipilt.

Aasta esimene päev tõi esimese vasika

Täna hommikune laudaskäik kujunes rõõmsaks ja elevust tekitavaks. Esimeseks poegijaks oli puhtatõuline blondemullikas KR Ines, kes oli öösel ilmale toonud pisikese tüdrukvasika. Vasikas oli terve ja tegus, ent kaalus vaid 35 kg. Õnnitleme värsket amma ja loodame, et kõigi meie vasikatega sel aastal hästi läheks. Tänavu sündivad loomad saavad kõik L-tähega algavad nimed. Pisike tüdrukutirts sai nimeks Leenu.

Ines oma esiklapsega nautimas hommikust puhkehetke

Teresa lugu

Aegade vältel oleme oma blogis kirjutanud pikemalt loomadest, kelle elukäik ühel või teisel põhjusel meile rohkem muret, rõõmu või niisama kaasaelamist on pakkunud. Seekordne lugu on ammlehm Teresast, kes just selle sama dramaatilise loo käigus endale ka sellise nime sai.

2016. aasta maikuus sõitis meie sajapealine kari Matsalusse, et suvi sealsete karjamaade hooldamise tähe alla mööda saata. Nende hulgas oli ka 12 aastane ammlehm koos oma väikese tüdrukvasikaga.
Suve lõpus nihestas lehm puusaliigese ning muutus peaaegu liikumisvõimetuks. Sügiseks oli Teresa aga niipalju kosunud, et suure vaevaga loomaveokile ronida ja tagasi talvekorterisse sõita.
Meie suureks ehmatuseks selgus, et lehm on taas tiine ning kuna me teda teiste ammade hulka panna ei riskinud, siis veetis loom talve väikeses privaat-aedikus.

Juuni esimestel päevadel viisime Teresa lõpptiinete aedikusse ning jäime suure ärevusega ootama tema poegimist. Peaasjalikult kolme jala peal liikuvat ja üht jalga järele vedatavat looma vaadates näis positiivne tulemus peaaegu lootusetu.
6.juuni hommikul hakkasid kulgema sündmused, milleks me keegi valmis ei olnud. Koos Teresaga oli aedikus teinegi amm, kes varahommikul poegimist alustas ning vasika pisut enne Teresat ilmale tõi. Meeltesegaduses Teresa hakkas vastsündinut lakkuma ning aina vähem ilmutas seepeale vasika pärisema huvi oma lapse vastu. Ühel hetkel tuli ilmale ka Teresa enda vasikas ning suure vaevaga end püsti ajav loom püüdis kogu oma jõudu kokku võttes asuda hoolitsema kahe tillukese pullibeebi eest.

Teresa püüdmas vasikaid suunata esimese söögikorra suunas.

Head uut aastat!

Täname oma pereliikmeid ja töötajaid, sõpru ja koostööpartnereid, samuti tõupulle ja ammasid eelmise aasta ühise töö ja saavutuste eest ning soovime tegusat ja tulemuslikku uut algavat aastat!