Mis oleks elu väärt ilma CattleMax-ta ...

Nägime täna Mariliisi päringut FB-s lihaveisekasvatuse alase tarkvara osas. Ehk peaksime veidi rääkima sellest, mida meie kasutame. Järgnev ei ole mingil juhul reklaam konkreetsele tootele või firmale, aga kui keegi saab sellest indu ka enda jaoks paremaid lahendusi otsida ... siis on vaev asja ette läinud.

Pea 12 aastat tagasi oli esimene kord kui tegime tutvust USAst pärit tarkvaraga CattleMax. Alustasime personaalse arvutisse laetava programmina, mis tänaseks on loomulikult läinud üle web-versioonile koos lisaformaadiga nutiseadmetele. Tol ajal olid farmis kasutusel veel lehma kaardid - päris tore on neid takkajärgi pead vangutades nüüd käes hoida.

Eestis karjakasvatajatele pakutavad võimalused oma andmete tulemuslikuks haldamiseks ei tundunud meile tol hetkel piisavad ... ja ei ole seda ka täna. Aga kui tahad Eestis karja kasvatada ja tõuloomi ka võimalusel müüa, siis tuleb PRIA ja JKK andmebaase täita. Häda on ainult selles, et need on oma ülesehituselt vastavate organisatsioonide kesksed ja kasvatajale palju abi ei paku ... eriti kui karjad on suured. Seega on meie igapäevane põhitööriist just CattleMax.

Mida me sellega siis juurde saame? Ehk oleks seda mõistlik tutvustada ekraanipiltide kaudu.

Pilt 1: Programmi avaekraan

"Vasikasadu" ja esimesed kaksikud

Tänane hommik algas kibekiirelt ning kõigil meie töömeestel olid käed ja jalad tööd - et mitte öelda loomi - täis. Lisaks ühele, eelmisel õhtul sündinud, ent seni eraldamata jäänud perekonnale oli juurde tulnud veel kuus uut titte, nende seas ka esimesed kaksikud.

Kuidas meie tubli töötajatepere Jaanus, Mati ja Kalev nendega esimesi toimetusi tegid, saad vaadata järgnevast videost.

Nagu õpikus - umbes paaritunnised vasikad saamas oma esimest, üliväärtuslikku kogust ternespiima.
Küll siis jõuab kuivada, puhata ja mängida....

Vastu hommikut ilmavalgust näinud vasikapreilid olid üsna võrdses konditsioonis, kaaludes üks 29 kg ja teine 27 kg. Aega kaotamata asuti krapsakalt ja üksmeelselt ühist söögilauda "ründama" ning nendele ponnistustele saab kaasa elada järgneva video vahendusel.

Esimene raske nädal

Viimase nädala kokkuvõtteks saab öelda vaid üht - pole kerge olnud. Ei meil ega loomadel.
Ette kardetud mullikate poegimine on kulgenud üle ootuste valusalt ning tänase seisuga on meil kaotusi nii vasikate kui ammede osas. Esimest korda oleme raskelt tunda saanud  mida tähendab tõuaretuses pulli aretusväärtuste hindamisel näitaja "tütarde poegimiskergus". Üle poolte mullikatest (16) on poeginud ja probleemid käivad ainult ühe pulli tütreid mööda, kelle poegimised (isegi väikeste vasikate juures) on niivõrd vaevalised, et isegi niiöelda "õpiku järgi" antud poegimisabist ei olnud abi.
Üks poegimine lõppes lisaks emaka väljalangemisega. Saime selle arsti abiga küll tagasi, kuid pea kohe järgnes tromb ja ...
Teiste mullikate poegimine samadest paarituspullidest on olnud probleemitu, isegi abistada pole kedagi vaja olnud. See  kinnitab veelgi probleemi olemust ja päritolu. Peame seda mullikate poegimisperioodi lõppedes veel täiendavalt analüüsima - kuidas selliseid vigu edaspidi vältida ja mida teha nende selle pulli järglastega, kes oma tööga siiski hakkama said. Lootsime neist mullikatest palju, sest selle pulli isa tütred on jällegi osutunud väga headeks ammadeks. Õnneks ei ole nimetatud pullil oma "jälge" järgnevatel põlvkondadel ... ta on juba karjast väljas.

Jah, kindlasti on kõigil karjakasvatajatel päevi, mis teevad meele mõruks ning raske on uut energiat ja motivatsiooni leida. Meil on juba aastaid tavaks hoida lauda seinal tahvlit arvudega, kust poegimiste statistiline seis oleks pidevalt nähtav. See aitab fokuseerida pingutusi ning hoida pidevalt silme ees, mis on lähimate kuude suurim ja tähtsam eesmärk - elusad ja terved loomad. Ja nii me läheme päev korraga, loom korraga ... proovides võtta muresid kui õppetunde ning leida jõudu positiivsetest arengutest.

Esimene asendusema

Eilne hommik meie poegimislaudas algas üsna keeruliselt. Lõpptiinete aedikust leiti kaks äsjasündinud vasikat, kelle emasid polnud pea 50 looma seast esimese hooga lihtne tuvastada. Hoolsal vaatlemisel oli põhjust emaks saamisel "kahtlustada" kahte mullikat - üks närviline "kui kurat" teine flegmaatiline "kui kivi" - aga kes on kelle laps, oli selliste äärmuslike iseloomuomaduste taustal hämaras laudas väga raske kindlaks teha.

Värsked mullikas-ammad limusiin Hedi ja simmentali ristand Heie ei teinud seega olukorda meile põrmugi lihtsaks ning nii saigi esimese hooga kokku pandud valed emad ja vasikad. Hedi ei ilmutanud tema juurde pandud  lapse suhtes mingit huvi, vaid hakkas kohe silo mugima. Hullem oli Heiega - tema eraldamine lõpptiinete karjast tegi niigi närvilise noore ema aga sedavõrd pööraseks, et vasikaga väikesesse aedikusse sulgemine oleks vastsündinu jaoks äärepealt fataalse lõpu saanud - ta ei suutnud  millelegi muule keskenduda kui põgenemisele. Paks põhukiht päästis aga hullemast. Kiiresti vasika juurest ära võetud lehm hüppas üle kõrge aedikuserva lõpptiinete karja juurde tagasi - rahunemist aga ei tulnudki.

Selleks ajaks oli Hedi juures olnud väike vasikas ära kuivama hakanud ning paranenud valgustuse toel - oh imet - ilmus nähtavale simmentali tõule viitav valge laiguke vasika otsaesisel. Kuigi nüüd oli selgunud, kes on kelle laps, ei muutnud see tõsiasja, et üks ema ei suuda vähegi arvestataval moel oma uutele kohustustele keskenduda. Meie karjas on ema ja vasika poegimisjärgne eraldamine normiks - see võimaldab lihtsustada kõikvõimalikke toiminguid ja harjutab uusi ilmakodanikke inimesega paremini suhtlema, mis omakorda on äärmiselt kasulik tema edaspidisel käitlemisel.
Jätsime Heie rahunema ja keskendusime Hedile. Kuna poegimist näitavad välised tunnused olid minimaalsed, sai igaks juhuks poegimise fakt ka füüsilisel katsumisel kontrollitud - tulemus: on poeginud. Kui siis tema enda, hirmunud ja haiget saanud vasikas lõpeks juurde toodi, kõlas sellelt "kivinäoga" uuelt ammalt tunnustav-tuttav inin ... justkui öeldes ... "no võttis teil rumalatel see arusaamine ikka aega ..."
Kõik eelnev viis mõttele, et Hedi võiks olla "päästja" ka teisele väikesele tüdrukule ... kui mitte rohkem, siis vähemalt esmase ternespiima võtmes ... ja näe imet - ei mingit muret ... kui kaks siis kaks

Vasikad eile lõunal, pärast esimest söömaaega. Õnneks ei olnud haiget saanud vasika (ees paremal) vigastused tõsised ning väike annus vitamiine ja valuvaigisti tõstis loomakese taas kiiresti jalule.

"Esimesed viljad" valmis

Eile hommikul nägi ilmavalgust meie esimene vasikas ning täna hommikul oli põhjust rõõmu tunda järgmise üle. Esimesena sündnud pullike, kes kaalus 37 kg sai nimeks KA-PO ning teine tüdrukvasikas KAI-UU kaalus 41 kg. Mõlema isa on meie tubli mullikapull Hoger. Kuna postituse tegemise hetkeks oli juba sündinud ka kolmas vasikas, on hea tõdeda, et juba paarituse esimesed päevad eelmise aasta aprilli alguses, on läinud asja ette...

Et esimesed poegijad olid mullikad, siis muretsesime pisut nende emainstinkti ja võimekuse pärast oma esmasündinuga toime tulla. Õnneks on värseked mammad Henna ja Hermeliin võtnud asja rahulikult ning esimesed toimetused vasikate hoolduses on kenasti ära tehtud.

Selline pilt on iga karjakasvataja puhas rõõm - väikesel pole olnud mahti veel kuivadagi, kui töö piimavabriku kallal on juba käima läinud. Peale mõningast abi, teab Ka-po, mis tervisele hea on - just see esimene soe ja toitev ternespiim...

Väike Kai-uu oma emaga väsitavast tööst puhkamas - kõht täis ja küljealune puhas. 

Jälle uus mees majas!

Täna jõudis meie karja uus akviteeni heleda tõupull. Meie väike blondekari vajas hädasti uut pulli. Küüniniidu talu Juunior on loomulikult pärit Eestist ja igati harmooniline loom ning mis peaasi - hästi sõbralik, nii nagu Küüniniidu perenaine Siljagi. Pull on lihakas, blondelikult pika kerega, korralike jalgade ja tugeva esiosaga.
Väikeseks veaks on ehk liialt langev laudjas - mida me mäesuusatajatena klassifitseerime peaaegu "punaseks nõlvaks" :) Igal juhul loodame, et Juunior toob meie aretuses hetkel domineerivad saksa liinid - liiga kõrged ja rasked lehmad -  jälle "maa peale tagasi".

Juuniori tutvumist uute ammadega ja sarmikat põsemusi saad vaadata siit.

Tegelikult on sarnase nimekujuga pull olnud meie karjas ka varem. Suur simmentali tõupull Junior toimetas Karitsa karjamaaldel aastatel 2009-2013. Tal oli kokku 63 järglast, kellest 10 on tänagi veel meie karja liikmed.

Junior - simmentali tõugu pull Kalmer Visnapuu talust

 Soovitame ka teistele, kes siiani oma kõik pullid kaugetelt maadelt toonud - vaadake Eestis rohkem ringi, te üllatute kui häid loomi võib ka meilt juba leida.

Loomade nimeloomest

Nimi on üks ütlemata tähtis asi. Me ei kujutaks ette igapäevaelu suhtlemist ja kommunikatsiooni, kui meil ei oleks võimalik nimetada – enamikke elusolendeid, eluta asju ja esemeid. Nimed, nimetused, mõisted, terminoloogia on see, mis elunähtused meile selgeks ja mõistetavaks teeb ning neile kokkuleppelised tähedused annab. Nii luuakse tulevikku ja kirjutatakse ajalugu.

Eeltoodud põhimõte kehtib ka karjapidamise puhul. Karjas on loomad ja ka neid tuleb kuidagi kokkuleppeliselt nimetada. Riik on siinkohal oma panuse andnud, korraldades põllumajandusloomade registrit. Selle nõuded näevad ette loomade identifitseerimist kümnekohalise numbrikombinatsiooni abil, mis on küll ametlik ja turvaline, ent looma igapäevase käitluse seisukohalt raskesti hoomatav - eriti neile, kel numbrimälu kesine. Samas ei keela keegi loomi täiendavalt nimedega sidumast ning JKK andmebaasis LIISU on neid soovi korral ka võimalik registreerida.

Nimedega kõrvamärgid on juba uute tüdrukute ootel

Karitsu Rantšo alustas loomadele nimede panemist kümme aastat tagasi, saades selleks inspiratsiooni Soomest, Metsa-Paavola talust. Sealt võeti kasutusele põhimõte, et sama aastakäigu vasikad algavad sama tähega ning nime ees on tähed KR, mis tähistavad lühendit Karitsu Rantšost (M-P võrdub Metsa-Paavola).

Ehkki esimestel aastatel ei olnud nimepanemine alati järjepidev, omavad tänase seisuga kõik, alates 2007 meie farmis sündinud ja kasvanud loomad nime, ning need on kantud nii meie enda karjahalduse tarkvarasse CattleMax kui ka Liisu andmebaasi.

Kuidas me nimesid valime? Kui nende arv on väike, pole nimeotsing suur probleem. Ligikaudu 140 vasika ja võõrtähega algava nime korral, võib protsess kujuneda aga üsna keeruliseks. Kui tihtilugu tekitab küsimusi ka see, kas kasutada inimeste nimesid või mitte, siis meie oleme otsustanud kasutada väga eripalgelisi nimekujusid: inimeste- ja kohanimed, kaubabrändid aga ka paljud teised, lihtsalt ilusa kokkukõlaga sõnad, millel eesti tavakeeles otsene tähendus isegi puudub.

Aasta 2017 annab meile ette „K“ tähe ning pikk nimekiri nimevalikutest on juba valmis. Sel aastal proovime esimest korda nime ka veekindla markeriga kõrvamärgile kirjutada (ribakoodi peale) ja vaadata, kas see praktikas end ka õigustab.

Esimene „tüdrukvasikas“ saab endale nime KAI-UU, ning see on seotud pärimusega, mille kohaselt meie lähim alevik Kaiu omale kunagi nime sai. Kuidas otsida Kai nimelist tüdrukut paksust laanest: ikka Kai-uu, Kai-uu ... . Esimene "poissvasikas" saab aga nime KA-PO - see on selline omapärase kõlaga silpühend, mille tähendust eesti kirjakeeles me veel ei ole kohanud ...

Pole tähtis kui suur on lehm - tähtis on see, palju ta karjamaalt "koju toob" ...

Karjakasvatajad räägivad tihti kaaludest, mida saavad oma noorloomade kaalumisel - põhiliselt vasikate ning kuni kahe aastaste noorloomade osas. Harva on kuulda mõttearendusi sellest, milline on sobiv kaal lehmadele. Kas põhimõte "mida suurem, seda parem" on ikka õigustatud? Kas lehmade kaalul on üldse tähtsust? Millise kaaluvahemiku peaks kasvataja seadma oma aretuseesmärgiks? Küsimusi kui palju ...

Et midagi analüüsida, tuleb määratleda olemasolev olukord - ehk siis - loomad kaaluda. Sel aastal kaalusime vasikate võõrutusel ka lehmad, et saada aru, milline on põhikarja efektiivsus: mitu protsenti lehm võõrutusel oma kehakaalust meile vasika näol annab. Tahtsime teada, kuidas on see mõjutatud lehmade kaalust. Tulemused olid huvitavad.

Kes ei viitsi allpoololevatesse graafikutesse süveneda, ütleme paar järeldust (need on praeguses faasis puhtalt matemaatilised järeldused meie karja ühe aasta baasil ning seega laiemas plaanis lahti mõtestamata):

1) kaalult suurem lehm ei anna märkimisväärselt suurema 200 päeva kaaluga vasikaid;

2) lehma bioloogiline efektiivsus (vasika 200 p kaal/lehma kaal võõrutusel) sätestab optimaalse lehma kaalu - efektiivsus tõuseb lehma kaalu tõustes kuni teatud piirini ning hakkab siis langema;

3) suurima 200p kaaluga vasikate emade ja väiksemate 200p kaaluga vasikate emade eluskaalu vahe võõrutusel hetkel on minimaalne - vasikate võõrutuskaal sõltub eelkõige  muudest näitajatest kui emade kaal.


Aga vaatame mõnda graafikut. Esiteks kogu karja võõrutatud vasikate 205 päeva (meie karjahaldusprogramm kasutab seda näitajat; edaspidi võõrutuskaal) kaal versus emade kaal.