Loomade nimeloomest

Nimi on üks ütlemata tähtis asi. Me ei kujutaks ette igapäevaelu suhtlemist ja kommunikatsiooni, kui meil ei oleks võimalik nimetada – enamikke elusolendeid, eluta asju ja esemeid. Nimed, nimetused, mõisted, terminoloogia on see, mis elunähtused meile selgeks ja mõistetavaks teeb ning neile kokkuleppelised tähedused annab. Nii luuakse tulevikku ja kirjutatakse ajalugu.

Eeltoodud põhimõte kehtib ka karjapidamise puhul. Karjas on loomad ja ka neid tuleb kuidagi kokkuleppeliselt nimetada. Riik on siinkohal oma panuse andnud, korraldades põllumajandusloomade registrit. Selle nõuded näevad ette loomade identifitseerimist kümnekohalise numbrikombinatsiooni abil, mis on küll ametlik ja turvaline, ent looma igapäevase käitluse seisukohalt raskesti hoomatav - eriti neile, kel numbrimälu kesine. Samas ei keela keegi loomi täiendavalt nimedega sidumast ning JKK andmebaasis LIISU on neid soovi korral ka võimalik registreerida.

Nimedega kõrvamärgid on juba uute tüdrukute ootel

Karitsu Rantšo alustas loomadele nimede panemist kümme aastat tagasi, saades selleks inspiratsiooni Soomest, Metsa-Paavola talust. Sealt võeti kasutusele põhimõte, et sama aastakäigu vasikad algavad sama tähega ning nime ees on tähed KR, mis tähistavad lühendit Karitsu Rantšost (M-P võrdub Metsa-Paavola).

Ehkki esimestel aastatel ei olnud nimepanemine alati järjepidev, omavad tänase seisuga kõik, alates 2007 meie farmis sündinud ja kasvanud loomad nime, ning need on kantud nii meie enda karjahalduse tarkvarasse CattleMax kui ka Liisu andmebaasi.

Kuidas me nimesid valime? Kui nende arv on väike, pole nimeotsing suur probleem. Ligikaudu 140 vasika ja võõrtähega algava nime korral, võib protsess kujuneda aga üsna keeruliseks. Kui tihtilugu tekitab küsimusi ka see, kas kasutada inimeste nimesid või mitte, siis meie oleme otsustanud kasutada väga eripalgelisi nimekujusid: inimeste- ja kohanimed, kaubabrändid aga ka paljud teised, lihtsalt ilusa kokkukõlaga sõnad, millel eesti tavakeeles otsene tähendus isegi puudub.

Aasta 2017 annab meile ette „K“ tähe ning pikk nimekiri nimevalikutest on juba valmis. Sel aastal proovime esimest korda nime ka veekindla markeriga kõrvamärgile kirjutada (ribakoodi peale) ja vaadata, kas see praktikas end ka õigustab.

Esimene „tüdrukvasikas“ saab endale nime KAI-UU, ning see on seotud pärimusega, mille kohaselt meie lähim alevik Kaiu omale kunagi nime sai. Kuidas otsida Kai nimelist tüdrukut paksust laanest: ikka Kai-uu, Kai-uu ... . Esimene "poissvasikas" saab aga nime KA-PO - see on selline omapärase kõlaga silpühend, mille tähendust eesti kirjakeeles me veel ei ole kohanud ...