Pole tähtis kui suur on lehm - tähtis on see, palju ta karjamaalt "koju toob" ...

Karjakasvatajad räägivad tihti kaaludest, mida saavad oma noorloomade kaalumisel - põhiliselt vasikate ning kuni kahe aastaste noorloomade osas. Harva on kuulda mõttearendusi sellest, milline on sobiv kaal lehmadele. Kas põhimõte "mida suurem, seda parem" on ikka õigustatud? Kas lehmade kaalul on üldse tähtsust? Millise kaaluvahemiku peaks kasvataja seadma oma aretuseesmärgiks? Küsimusi kui palju ...

Et midagi analüüsida, tuleb määratleda olemasolev olukord - ehk siis - loomad kaaluda. Sel aastal kaalusime vasikate võõrutusel ka lehmad, et saada aru, milline on põhikarja efektiivsus: mitu protsenti lehm võõrutusel oma kehakaalust meile vasika näol annab. Tahtsime teada, kuidas on see mõjutatud lehmade kaalust. Tulemused olid huvitavad.

Kes ei viitsi allpoololevatesse graafikutesse süveneda, ütleme paar järeldust (need on praeguses faasis puhtalt matemaatilised järeldused meie karja ühe aasta baasil ning seega laiemas plaanis lahti mõtestamata):

1) kaalult suurem lehm ei anna märkimisväärselt suurema 200 päeva kaaluga vasikaid;

2) lehma bioloogiline efektiivsus (vasika 200 p kaal/lehma kaal võõrutusel) sätestab optimaalse lehma kaalu - efektiivsus tõuseb lehma kaalu tõustes kuni teatud piirini ning hakkab siis langema;

3) suurima 200p kaaluga vasikate emade ja väiksemate 200p kaaluga vasikate emade eluskaalu vahe võõrutusel hetkel on minimaalne - vasikate võõrutuskaal sõltub eelkõige  muudest näitajatest kui emade kaal.


Aga vaatame mõnda graafikut. Esiteks kogu karja võõrutatud vasikate 205 päeva (meie karjahaldusprogramm kasutab seda näitajat; edaspidi võõrutuskaal) kaal versus emade kaal.
  

Näeme, et kogu karja mõistes on lineaarne suurenemine minimaalne. Olukord on veidi hüplikum kui jagada lehmad kaalu järgi gruppidesse: 20 kõige kergemat, 20 kõige raskemat ja kõik teised nende vahel.

 Näeme, et 20 kõige kergema lehma puhul on vasika võõrutuskaal lehma eluskaalu suurenedes kiiresti suurenev. Vaadates, kes need lehmad on, saab ehk selle nähtuse olemus selgemaks. Tegemist on suures osas esmaspoeginud mullikate või teist vasikat omavate lehmadega - loomad, kes saavutavad oma parima tootlikkuse alles tulevikus.

Vaatleme lehma kaalusid läbi vasikate - nimelt seda, millise kaaluga on 20 parima võõrutuskaaluga vasika emad ja 20 väikseima võõrutuskaaluga vasika emad.

Näeme, et vastavad grupid ei eristu lehmade kaaluteljel oluliselt: 20 parima vasika emade keskmine kaal (770 kg) on 10 kg suurem kui 20 halvima vasika emade kaal (760 kg). Erinevus seega vaid üle 1%.

Vaatleme edasi aga näitajat, mida arenenud lihaveisekasvatusriikides, kus arenguid suunavad eelkõige majandusnäitajad, palju kasutatakse. See on lehmade efektiivsus: vasika võõrutuskaal/ema kaal võõrutusel x 100; saame näitaja  %-des. Seda nimetatakse ka bioloogiliseks efektiivsuseks. Püüdlus on selle poole, et vasikate 200p kaal moodustaks võõrutamisel ligikaudu 50% lehma kaalust.

Esiteks siis kogu karja baasil:

  Näha on, et bioloogiline efektiivsus langeb lineaarselt kaunis järsult lehmade kaalu tõustes. Parimad on üle 50% ja halvimad alla 30%.

Ryde Juvel - isa

Üks suurimaid efektiivsusi (55%): väike Jiinus 387 kg, ema Finess 699 kg.

KR Finess - sünd 2012; 2.poegimine

 

Pilt on veidi erinev siis kui vaatame tõusu/langust kaalugruppides - alguses tõuseb ja siis langeb jätkuvalt. See peaks tähendama, et kuskil on optimaalne lehma kaal, mis antud karja juures võiks olla mõistlik bioloogilise efektiivsuse seisukohalt.

 Oli kaunis ehmatav näha kui vilets see üldine bioloogiline efektiivsus meie karjas endiselt siiski on - keskmine vaid alla 41%. See nõuab enda jaoks veel tõsisemat lahtimõtestamist. Lohutuseks on ehk see, et viimaste aastate selektsioon on ehk õiges suunas läinud. Viimasest graafikus on toodud 20 kõige kõrgema efektiivsusega lehma ja 20 kõige madalama efektiivsusega lehma paiknemine graafikus.

Suurema efektiivsusega lehmadel (kes on oluliselt nooremad kui madala efektiivsusega lehmad) on ka oluliselt suurem vasikate keskmine võõrutuskaal - vastavalt 357 ja 272 kg ning nad on ise oluliselt kergema keskmise kaaluga - vastavalt 704 ja 854 kg.

Viimased neli numbrit ongi ehk meie edasise töö jaoks kõige olulisemad - mõtteainet küllaga ... milleks pidada lehmi, kelle keskmine kaal on oluliselt kõrgem kui karja keskmine ning kes selle suure eluskaalu (loe suure söömuse) juures toovad "talveks koju" oluliselt madalama võõrutuskaaluga vasikaid kui karja keskmine kaal ... pähh - muidusööjad, söödaraiskajad ... või ei ole see nii!?

Milliseid järeldusi siit aga edasi teha? Kas ei peaks eristama erinevaid tõugusid (meil limusiin ja blonde) ja ka ristandeid - käsitlema kõiki eraldi? Kuidas muundada teadmine lehmade bioloogilisest efektiivsusest majanduslikuks efektiivsuseks ehk mida see kõik tähendab sissetulekutes!?
Sellest kõigest juba edaspidi ... jutt läheb liialt pikale ... vaja minna lauta vaatama, kas esimesed vasikad juba tulemas

Jõudu kõigile eelseisvaks poegimisperioodiks!