Teresa lugu

Aegade vältel oleme oma blogis kirjutanud pikemalt loomadest, kelle elukäik ühel või teisel põhjusel meile rohkem muret, rõõmu või niisama kaasaelamist on pakkunud. Seekordne lugu on ammlehm Teresast, kes just selle sama dramaatilise loo käigus endale ka sellise nime sai.

2016. aasta maikuus sõitis meie sajapealine kari Matsalusse, et suvi sealsete karjamaade hooldamise tähe alla mööda saata. Nende hulgas oli ka 12 aastane ammlehm koos oma väikese tüdrukvasikaga.
Suve lõpus nihestas lehm puusaliigese ning muutus peaaegu liikumisvõimetuks. Sügiseks oli Teresa aga niipalju kosunud, et suure vaevaga loomaveokile ronida ja tagasi talvekorterisse sõita.
Meie suureks ehmatuseks selgus, et lehm on taas tiine ning kuna me teda teiste ammade hulka panna ei riskinud, siis veetis loom talve väikeses privaat-aedikus.

Juuni esimestel päevadel viisime Teresa lõpptiinete aedikusse ning jäime suure ärevusega ootama tema poegimist. Peaasjalikult kolme jala peal liikuvat ja üht jalga järele vedatavat looma vaadates näis positiivne tulemus peaaegu lootusetu.
6.juuni hommikul hakkasid kulgema sündmused, milleks me keegi valmis ei olnud. Koos Teresaga oli aedikus teinegi amm, kes varahommikul poegimist alustas ning vasika pisut enne Teresat ilmale tõi. Meeltesegaduses Teresa hakkas vastsündinut lakkuma ning aina vähem ilmutas seepeale vasika pärisema huvi oma lapse vastu. Ühel hetkel tuli ilmale ka Teresa enda vasikas ning suure vaevaga end püsti ajav loom püüdis kogu oma jõudu kokku võttes asuda hoolitsema kahe tillukese pullibeebi eest.

Teresa püüdmas vasikaid suunata esimese söögikorra suunas.

Oma vastsündinud vasika hüljanud  ammelhm Firma, seevastu püüdis endale "kaaperdada"  üht samas aedikus olnud nädala vanust pullikest, kes taolisest ahistamisest tõelisesse segadusse sattus ning tuli koos oma päris emaga ajutiselt teise aedikusse panna. Seega luhtusid kõik meie katsed Firmat oma vasika juurde tagasi suunata ning kahe väikese pullikese ainsaks lootuseks sai ema Teresa.

Kuna lisaks tõusmisele oli Teresal ka väga suured probleemid tasakaaluga, olime tõsiselt mures vasikate elu ja tervise pärast. Üks väike vääratus, libisemine või teiste loomade tõukamine võinuks kaasa tuua fataalsed tagajärjed nii emale kui lastele.

Et vasikad turvaliselt esimese söögi kätte saaks, tuli Teresat kahe mehega püsti hoida.

Vaatamata kõigele ilmutas lehm tohutut meelekindlust vasikatega toimetamisel. Iga natukese aja tagant tõusis ta lamamast, et süüa ja juua ning olla veendunud, et pisikestel pullipoistel Krapal ja Kermesel kõhud tühjad poleks.
Paari nädala pärast komberdas Teresa lastega karjamaale ning pisitasa hakkasime kõik uue normaalsusega harjuma. Samas ei kadunud mure amma tervise pärast kuhugi. Temast sõltus jätkuvalt kahe väikese vasika elukäik ning lootsime väga, et Teresal laste võõrutuseni kõik õnnelikult läheks.

Teresa suvel vasikatega karjamaal

Uskumatul kombel saigi Teresa oma pealtnäha võimatu missiooniga hakkama. Enne jõule halvenes tema liikumisvõime aga ootamatult ning ühel hetkel muutus püsti tõusmine võimatuks. Parim, mis tema jaoks teha saime, oli kiire ja kerge jõudmine taevastele karjamaadele. Teresa lahkumise järel valitses laudas vaikus. Tubli ema oli oma viimased vasikad juba võõrutanud...