Bürokraatia ... kus on piir vajaliku ja kasutu vahel ...

Olgu kohe öeldud, et järgnev ei sisalda ühtegi etteheidet ei veterinaararstidele ega AS Vireenile, küll aga protsesside bürokraatlikule korraldusele EV-s.
Kaks võimalust mitmetest, kuidas loom farmist “lahkub”:

a)      Müüme looma lihakombinaati – antud juhul Eestis

b)      Loom hukkub ja korjust läheb kahjutustamisele;

Asjaajamise korraldus erinevatel juhtudel – võrdleme neid kahte:

a)      Registreerime looma saatmise kombinaati; paneme kaasa passi ja meie endi poolt vormistatud tapateatise; teostame toimingud andmebaasides

b)      Teavitame veterinaararsti; saame tema poolt tõendi VORM 5T***; vormistame saatelehe ja tellime korjuse transpordi AS VIREEN-st; teostame toimingud andmebaasides

*** - kui hukkub vana loom, tuleb arst proovi võtma;

 Pange need kaks paberit enda ette, mõelge nende saamiseks tehtavatele toimingutele; nende paberite funktsioonile ja vastutusele ühiskonna ees, mis peitub nende protsesside taga.
Nüüd mõelge kulutustele (aeg, “paberilipaka” transport korjuse juurde, tegemata jäänud tööd, otsekulud blanketile jms), mis te (ja ka vet-arst) nende tekitamiseks teete.
Ja lõpuks mõelge, kas see on mõistlik asjaajamine … kas need kaks protsessi on ühiskonn ootuste ja vajaduste võtmes  tasakaalus ...

Kaks erinevat protsessi veisekasvatuse võtmes - üks hukkunud looma teekond jäätmekäitlusse, teine looma teekond kõigi tarbijate toidulauale. Esimesel juhul peab riik vajalikuks otsest sekkumist koos spetsiifilise tõendi väljastamisega ning sellest tekkivate märkimisväärsete kuludega osapooltele; teisel juhul riik ei sekku, lisakulusid ei ole ja kogu vastutus lasub kasvatajal. Milline aga võiks olla ühiskonna huvi? Tavamõtlemine eeldab, et see huvi seisneb eelkõige tarbija ohutuse tagamises ehk meetmetes, mis väldiksid saastunud liha jõudmise tarbijani. Siin aga leidis riik aastaid tagasi, et kohaliku veterinaararsti sekkumine ei ole põhjendatud. Ja õigesti tegi. Tänapäeval ei saagi veterinaararst oma suure tegevuspiirkonna tõttu kuidagi vastutada selle eest, et loomadele ei ole manustatud aineid, mis tekitaksid liha realiseerimisele püsivaid või ajutisi piiranguid. See vastutus on kasvatajatel ja me ei ole kuulnud, et lihakombinaatidesse oleks jõudnud massiliselt saastunud liha. Järelikult oli see otsus, mis muutis meie tegevuse oluliselt lihtsamaks ja odavamaks, igati õigustatud. Miks aga ei suudeta loobuda osapooltele otseselt kaunis suurt kulu tekitavatest tõenditest VORM 5T? Mida sellega soovitakse saavutada?



Tervik koosneb osadest. Tervikprotsess ei muutu reeglina efektiivsemaks kui selle osad ei muutu efektiivsemaks. Meie tootmine muutub kasumlikumaks kui me suudame sissetulekuid suurendada ja/või kulutusi vähendada. Tarbetu bürokraatia vähendamine on selge kulude kokkuhoid ja need muutused on vähim, mida riik saaks kiiresti teha.

Võiksite küsida, milleks kulutada nii palju aega selle kirjatüki koostamisele? Aga sellepärast, et me tahaksime ka oma farmis järjest efektiivsemalt majandada ja iga säästetud minut ja euro aitavad sellele kaasa. Kasvõi selleks, et järjest paremat aretusmaterjali osta või muul moel areneda, unustamata ka seda, et riigi poolt pealesurutud kasutu tegevus vähendab eraettevõtja võimalust kasvõi ... puhata ... milline võimalus on samuti üks efektiivse majandamise lisaväärtusi. Ehk siis otsesõnu - meile ei meeldi "loll töö" ...

... aga me ei ole ka naiivsed. Kindlasti on eelnevale vastuargumente palju: alates EL nõuete täitmisest, siseriiklik seadusandlusest kuni järelevalve vajaduseni ja ... "hea tavani". Kõik see ei muuda aga olematuks fakti, et lettidele jõudev liha on võrreldavalt riigi poolt oluliselt vähemtähtsustatud kui hävitamisele minev korjus.  

Mõni kuu tagasi vilksatas meedias "kitsede taustal" mõte, et bürokraatia riigi ja loomakasvataja vahel on ajale tõeliselt jalgu jäänud ... ja see on tõsi ... eriti veel ses osas, mis puudutab loomade passe ja samade loomade andmeid sisaldavaid erinevaid andmebaase (mida kasvataja täidab näiteks topelt). Loodame, et koos kitsedega ei kukkunud ka need teemad jäädavalt laualt. Suurejooneliselt reklaamitud, ja MKM poolt juhitud, nullbürokraatia projekt siinkohal küll Maaeluministeeriumi osas midagi lootusandvat ei visioneeri ... 

Et eelnev ei jääks ettepanekuta kriitikaks:
Miks ei võiks kasvatajal olla õigus ise see tõend välja trükkida (logib PRIA andmebaasi, vormistab tõendi, saab sellele unikaalse numbri ja Vireenil on kindlus, et "kaup" mida ta kahjutustab on registreeritud. Skeptikutele: millised on need andmeväljad vormil 5T, mida kasvataja ei suuda alla 4a looma puhul iseseisvalt täita? Õige vastus – selliseid välju ei ole – me lihtsalt kasutame kõrgeltharitud vet-arste „sekretäridena“ ... kusjuures hirmus on see, et kõik osapooled teevad selle juures veel nägu, nagu oleks tegu äärmiselt vajaliku toiminguga ... mis teha – harjumuse jõud on ikka suur. Kasvatajal peaks olema õigus ja/või kohustus käivitada veterinaarkontrolli süsteem kui on kahtlus looma huku põhjuste osas. Muudel juhtudel võiks riik meid usaldada, nii nagu ta usaldas meid saatma liha tarbija toidulauale ...
Muideks, süsteem võiks isegi nii tark olla, et PRIA andmebaasis vastava tõendi vormistamisel suundub see kohe Vireenile nähtavaks - iga logistiku unistus, kas pole? Järsku saab korjuse asukohagi (hoiustamiskoha) farmi territooriumil edastatavas teates sätestada ... jne jne ... ärme liiga palju ka looda ...

... ... ...

PS: AS Vireen käitleb aastas üle 6000 tonni hukkunud põllumajandusloomi. Ei ole teada, mitu looma see sisaldab ja mitu tõendit nende kohta väljastatakse, aga ka ligikaudne arvutus näitab, et kasutu kulu, mis selle protsessi bürokraatiale tehakse, on üldkokkuvõttes vägagi aukartustäratav.

... ... ...

PSPS:  Tegelikult on meie ootused muutustele riigi bürokraatia osas ammu mandunud, seega proovime panustada oma energia sellesse, et meil vormi 5T üldse vaja ei läheks ... see on kõige kiirem ja kasumlikum viis lolli tööd vältida ... soovitame teistelegi :)